Lugemiselamused: Mai 2018

Kipun oma lugemiskokkuvõtetega ikka ajas maha jääma – lisaks maikuule on ka juuni juba ammu selja taha jäetud. Sedapuhku siiski kahte kuud korraga kokku ei võta – loodan lähiajal ka juunikoo kohta eraldi postituse teha.

Tagasi vaadates, maikuu oli lugemuse suhtes igati tubli – eriti arvestades, et üks loetud raamatutest oli võrlemisi paks ingliskeelne teos. Ja inglise keeles lugemine võtab mul ikka oluliselt kauem aega, kui eesti keeles.

Kokku sai läbi loetud 7 raamatut, mis tähendab, et 2018 aastal olen lugenud 29 raamatut. Oma saja-raamatu eesmärgist olen seega umbes 11 raamatu võrra maas.

Continue reading Lugemiselamused: Mai 2018

Uhti-uhti uhkesti,
Viisk läks Tartust Viljandi…

/…/

:,:Tõmbas ennast õhku täis
Ja karplauhti lõhki käis!:,:

Mia: “Ma ei saa aru, mis vanaema seda kaks korda laulab. Kui sa oled juba korra lõhki läinud, siis sa ei saa ju enam ennast uuesti õhku täis tõmmata!”

Mial on lasteaias rühmas kaks läti tüdrukut, K & K.
 
Parasjagu oli mänguasjapäev, Mial oli kaasas Monster High Dracula-tüdruku nukk. Tiibade ja kihvadega.
 
K & K issi ja emme tulid tüdrukutele lasteaeda järgi.
 
K jookseb neile vastu: “Issi, issi, ma tahan ka sellist nukku!”
 
Mia: “Aga sa pead arvestama, et see on väga kallis.”
 
K paneb asja kõiketeadvalt paika: “Lätis on odavam!”
 
***
 
Paar nädalat hiljem lesib Iko voodis ja ootab und. Jutustab-jutustab ja teatab siis: “Lätis on odavad lendavad naised!”

Lasteaias oli tuletõrjeõppus. Päris paljud lapsed kartsid ja hakkasid nutma.

Iris: “Iko, kas sina ka nutsid?”

Iko: “Ei!”

Iris: “Aga kas teised lapsed nutsid?”

Iko: “Jaa!”

Iris: “Miks sina siis ei nutnud?”

Iko: “Mina vaatasin, et välja saaks!”

Lapsed magavad lõunaund.
 
Iris viimistleb lühifilmi “Karv” (“Bad Hair”) jaoks kätt – värvib ja karvatab. Käsi näeb välja just nagu päris.
 
Üksi on küll natuke raske – käsi kipub liikuma ja värisema, nii et karvade torkimine ei ole just kõige lihtsam.
 
On kuulda, et lapsed ärkavad.
 
Iris mõtleb, et peaks töö ära panema – mine tea, kuidas see lastele mõjub, kui emme laua peal on pidevalt mingid pead ja käed ja sõrmed.
 
Aga Iko tatsabki juba töötuppa, haarab silikoonkäest kinni nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi ja ütleb: “Ma aitan kinni hoida!”