Me oleme nüüd kaks viimast pühapäeva käinud loomaaias. Tõtt-öelda ei ma mäletagi, kas olen kunagi varem sügisel seal käinud. Ilmselt ikka olen, aga suvel kindlasti rohkem.
Aga väga põnev on – erinevatel aastaaegadel on ju erinevad loomad aktiivsed ning iga kord näeb midagi uut.
See, kuidas loomaaed on viimastel aastatel arenenud, on muidugi hämmastav. Juba suvel oli suur üllatus, nähes elevantide uut kodu. Kui varem oli elevantide vaatamine eemalt postide tagant pigem sümboolne, siis nüüd saab neid tõesti jälgida. Tõsi, eelmine nädal olid elevandid toas ja eile me nende juurde ei läinudki. Soojalembeliste loomadena tulevad nad aga jälle õue ilmselt pigem kevadel.
Kas laste loomaaed on uues kohas, ent mulle meeldis tõtt-öelda vana rohkem. Oli kuidagi avaram ja lastesõbralikum. Aga võib-olla on mul sellest endal lihtsalt nii mõnusad mälestused.
Mia vaieldamatu lemmik on jääkarulaps Nora.
Eelmine nädal oli Nora tõelises mänguhoos – suples, piilus kõrvalpuuridesse, mängis oma basseinis suurte mänguasjadega… Igati tore karu!
Mia arvas, et jube lahe oleks teda pildistada, nii et ta klõpsis kümmesada fotot. Päriselt ka, kuna fotode nimeks on kuupäev ja kellaaeg, on näha, et ühes sekundis on tehtud ikka mitmeid pilte. Pea kõik selle postituse pildid ongi Mia tehtud. :)
Suur rõõm on see, et kui eelmine nädal ei oldud jääkarude uut kodu ehitama hakatud, siis eile olid kopad juba kohal ning töödega oli pihta hakatud. Seda, millistes tingimustes nad praegu peavad elama, on tõesti kurb vaadata. Aga uus kodu tuleb tõesti uhke!
Üks tore loom on ka amuuri lepard. Iris ütleb, et me ei näe teda kunagi. Minu arust on teda aga iga kord näha. Ja seda ka üsna lähedalt.
Ühesõnaga, minge loomaaeda! Me iga kord mõtleme, et järgmine kord peaks varem (terveks päevaks) tulema. Põnev on nii lastel kui ka täiskasvanutel.
Ja mida tihemini käia, seda rohkem märkad. Mina avastasin näiteks ühe uue lemmiklooma, kelle olemasolust ma meie loomaaias varem teadlikki ei olnud.
