Lugemiselamused: Jaanuar, veebruar 2017

Plirts-plärts käes on märts ja on paras teha kokkuvõte aasta esimese kahe kuu suurematest lugemiselamustest.

Aasta alguses said koju toodud need raamatukastid, kus peitsid ennast krimkad ja ulmekad. Kuna olen mõlemi suur fänn, moodustavad loetud raamatutest enamuse just selle žanri esindajad.

Ent sekka sattus ka muud. Sealhulgas ka neid raamatuid, mida vist iga inimene peaks lugenud olema, aga mina veel ei olnud. Näiteks “Toomas Nipernaadi”, “Lolita” ja “Frankenstein”.

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega.

Kokku sai loetud 3340 lehekülge (kui jätta arvestamata need raamatud, mis on hetkel veel pooleli). See teeb ca 56,6 lehekülge päevas – veidi enam, kui 2016 aastal keskmiselt.

Kui need leheküljed nüüd raamatuteks jaotada, siis neid sai läbi loetud 16 – 9 jaanuaris ja 7 veebruaris. Mis on ju igati loogiline – veebruar on ka oluliselt lühem kuu kui jaanuar. :)

Üks raamat sai loetud seega ca 3,7 päevaga.

Kuna sorteerin ikka veel oma “päranduseks” saadud raamaturiiuleid, on enamus raamatuid (10/16) välja antud aastatel 1926 – 1967. Kaks teost oli 80ndatest, kolm pärast 2007ndat aastat. Kõige vanem oli aga “Frankenstein”, mis ilmus oma 19-aastase autori sulest juba 1818ndal aastal.

“Nipernaadi” lugesin läbi vahetult enne oma 30ndat sünnipäeva. Kui pahatihti kipuvad inimesed kahe vahetumisel kolmeks stressi langema, siis ilmselt oli see üks põhjuseid, miks mind selline mure ei tabanud. Nipernaadi oli ju üle neljakümne!

Aga et numbrijutule lisaks midagi asjalikku ka öelda, siis annan mõlemast kuust kolm lugemissoovitust. Läbi lugemise järjekorras. Kuna Goodreadsis olen nagunii oma arvamust avaldanud, siis siin väga pikalt ei heieta. Aga läbi lugeda soovitan küll.

Jaanuar

Günter Prodöhl – Sõidupilet olematusse (Goodreadsis)

Krimijuttude kogumik. Ma ei saanud tükk aega aru, kas tegu on puhktalt ilukirjanduse või päriselt juhtunud sündmustega. Tuleb välja, et iga loo taga on mõni reaalne juhtum. Näpuga ei näidata, ent absurd, millega antud teos on kirjutatud, muudab selle eriti lahedaks.

Issartial, Thomas Gx – Rise of The Coders (Goodreadsis)

Koomiksikogu. Siiani ainuke võõrkeelne raamat sel aastal. Väljaandjaks oli rahvas – ehk siis õnnestunud Kickstarteri kampaania.

Ma arvan, et iga (veebi)programmeerija, süsteemiarhiteht, sysadmin vms tunneb hulganisti tuttavaid olukordi ära. Igati mõnus ja muhe lugemine; kahju ainult, et see nii kiiresti läbi saab.

Õnneks on muidugi enamus neist koomiksitest (ja ka need, mis raamatusse ei mahtunud) ka veebis olemas.

Agatha Christie – Kümme väikest neegrit (Goodreadsis)

Kriminaalromaan/põnevusjutt/müsteerium. Kriminaalromaanide kuninganna särab oma tuntud headuses.

Selle raamatu sain endale muideks Raamatuvahetuse kaudu. Jube äge teenus; olen sealt juba kümme uut/kellegi vana raamatut saanud.

Veebruar

Mary Shelley – Frankenstein ehk Moodne Prometheus (Goodreadsis)

Põnevusjutt/ulme. Kuigi ma vist ise ütleks, et kõige paeluvam on just inimese/olendi käitumist puudutav osa.

Kuigi raamat on (pea-aegu) 200 aastat vana, on ta tänapäevalgi aktuaalne. Laibajuppidest küll koletisi ei ehitata, ent sarnased arutlused ja motiivid tehisintellekti kohta on igati teemakohased.

Kas Frankensteini koletis oleks koletis, kui tal oleks olnud keegi, kes tema eest hoolitseks ja teda armastaks? Kumb on koletis – loodu või looja?

Kes lugeda ei viitsi (kuigi ma soovitan), siis väga hea kokkuvõtte on teinud Iced Earth. Ja kes lugeda viitsib, siis Iced Earthi soovitan kuulata ikkagi:

Ira Levin – Rosemary laps (Goodreadsis)

Põnevus/õudus. Taas üks klassikaline teos, mida ma (vist) varem lugenud ei olnud. Ja põnevust jagus lõpuni.

Filme on sellest tehtud ka üsna mitu (mitte küll nii palju, kui Frankensteinist). Kõige tuntum muidugi esimene, mille režissööritoolis istus Roman Polanski:

Enn Vetemaa – Tulnuk; Munad hiina moodi (Goodreadsis)

Kaks lühijuttu. Kuigi ka “Munad hiina moodi” on tore lugemine, on “Tulnuk” klass oma ette. Ma ei oska isegi öelda, mis ta minu jaoks niivõrd nauditavaks muutis, aga miski igatahes muutis. Julgeksin öelda, et see on üks mu viimase aja suuremaid lugemiselamusi.

 

Päisepilt: Moyan Brenn

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *