Üks meenutus ka meie Itaalia reisist.
 
Istusime ühes pisikeses mäepealses kohvikus.
 
Kohvikupidaja – vanem meesterahvas – oli väga sõbralik ja tore. Tegi lastele nägusid, lennukihääli, lehvitas, lõi plaksu…
 
Kui ära hakkasime minema, võttis ta letilt kaks pulgakommi, astus Mia juurde ning pööras talle oma põse ette.
 
Mia sattus hetkeks segadusse, ent taipas siis – ju oodatakse talt plaksu! Nii ta siis andiski heleda plaksu vastu onu põske…

Iris: “Iko, kas sa juustuvõileiba tahad?”

Iko: “Jaa!”

Iris: “Kas panen juustu ka?”

Iko: “Ei.”

Iris: “Aga leiba sööd?”

Iko: “Ei.”

Iris: “Kas sa sööd siis ainult võid?”

Iko: “Jaa!”

Iris päästab juuksed patsist valla.
 
Mia: “Emme! Sa oled nüüd valmis abielluma!”
 
Mina põõnan samal ajal rahulikult edasi.
 
Mia: “Ainult et teda ei ole ju võimalik üles saada. Vale mehe valisd endale!”
 
/…/
 
Mia: “Kui mina suureks saan, siis küsin mehelt: “Kas sa kohvi jood!? Kas sind on võimalik üles saada!?” Kui ta kohvi ei joo ja teda on võimalik üles saada, siis võtan endale!”
Iris: “Lapsed, mis te arvate, miks on inimesel naba?”
 
Iko: “Ma arvan… Et inimesel on naba… Selleks… Et see aitab… Kõhtu püsti hoida!”
 
Mia krabas muidugi kohe mikside raamatu, lõi sealt õige koha lahti ja teatas: “Näe, siin on näidatud, see on see nöör, mille abil tita sööb. Pärast lõigatakse see ära ja siis jääb alles naba”
 
Iris: “Kust sa nii täpselt tead?”
 
Mia: “Ma tahan ju arstiks saada!”
Mia saab mänguväljakul mingi poisiga tuttavaks.
 
Mia, üsna esimese küsimusena: “Kas sa usud, et jumal on olemas?”
 
Poiss: “Ja.”
 
Mia: “Mina usun ka. Aga mu emme ja issi ei usu.”
 
Poiss: “Miks?”
 
Mia: “Sest nad on peast hullud”

Kui ära lähme, siis ütleb Mia: “Mulle meeldis see poiss. Ta oli nii ilus, nii moodne!”

Iko lesib õhtul voodis ja räägib omaette: “Tahan saada issiks… Selleks peab mul naine olema… Oh, kuidas ma tahaksin endale naist! Siis ma saaks issiks ja saaks vaadata arvutit.”


Iko jätkas oma arutelu lõunaune ajal: “Kui saan naise, saan issiks, siis saan saagi (sae*) endale!”