Mia räägib, et neil oli eelkoolis üks põnev mäng. Lapsed pidid imiteerima mingit looma ja teised pidid siis ära arvama, mis loomaga tegu on.

Iris: “Ja mis looma sina siis tegid?”

Mia: “Hobust!”

Iris: “Kuidas sa seda tegid?”

Mia läheb neljakäpukile ja püsib jupp aega paigal.

Iris: “Ja edasi? Kas sa siis hirnusid nagu hobune?”

Mia: “Muidugi mitte! Nad oleksid siis ju kohe ära arvanud!”

Mia: “Mina usun küll, et jumal on olemas.”
 
Iris: “Milline ta on?”
 
Mia: “Terava sabaga. Suur ja kohev. /…/ Ja igal maal on jumal erinevat värvi.”
 
Iris: “Erinevat värvi?”
 
Mia: “Nojah, kui mingil maal on palju päikest, siis on kollane. Kui on palju puid ja muru, siis roheline.”
 
Iris: “Aga mis värvi Eesti jumal on?”
 
Mia: “Hall, sest meil on palju pilvi. No vaata, jälle on taevas pilves!”
Koristame Miaga ja kätte satub ilus roosa ümbrik, Mia nimi peal ja puha. Ilmselt on seal kunagi olnud mingi sünnipäevakutse vms.
 
Mina: “Selle võib vist ära visata?”
 
Mia: “Ma arvan, et mitte. Äkki ma tahan kellelegi kirja saata, siis on kohe võtta.”
 
Mina: “Aga siin on ju juba sinu nimi peal?”
 
Mia: “Jah! Siis ongi teada, et kes saatis!”