Mia: “Ma söön kaera, et ma jõuaksin lugeda. Hobune vajab kaera!”
Minu arust on tore, et lastel on välja kujunenud oma lemmikfraasid või parasiitütlused.
Kui Iko teeb mingit pättust – jonnib, sodib, ei kuula sõna vms – ja talt küsida, et miks ta seda tegi, vastab ta: “Sest… Vaja!”
Kui Miale rääkida midagi, millest ta hästi aru ei saa, vuristab ta: “Ma ei saanud praegu aru, aga kui kooli lähen, siis [räägid uuesti]. Eks?”
Mia: “Teil on ikka vedanud, et teil meiesugused lapsed on. Kui teil meid ei oleks, siis oleksite vist küll nii õnnetud, et jooksite kogu aeg alkoholi. Te oleksite täitsa joodikud siis!”
Mia: “Minu hüüdnimi on Aim. See on nagu jumal, ainult et natuke lühem ja teistsugusem.”
Istume tantsufestivalil enne esinemist kohvikus.
Tahan, et Mia istuks rühmakaaslaste lauda ümber, et saaksin siis ise korra õues käia. Seal on aga ainult poisid.
Mia: “Okei. Aga teeme nii, et kõnnime nagu lihtsalt sealt lauast mööda. Ja siis poeme laua alla ja ronime märkamatult toolidele.”
Mia joonistab, mis hindeid ta “koolis” sai. Pildil on numbrid, naerunäod, hari, kahvel, süda…
Mia: “See kahvel on torkimise tunni eest. Seal meid torgitakse kahvlitega. Aga mul ei jäänud mingit märkigi, isegi verd ei jooksnud!”
/…/
Mia: “Südame sain ma musitamistunnis.”
Mina: “Mis tund see musitamistund on?”
Mia: “Noh, see on see tund, kus sa saad aru, kas oled abiellumiseks valmis. Ja kellega.”
Mia: “Ma olen nii tubli, et ma võiksin tegelikult ise emme olla. Ja emme oleks siis meie õde. Aga tööl käiks ikka emme. Ja ütleks, milline pesu on hele. Ja natuke aitaks süüa ka teha. Aga kõike muud teeksin mina.”