Digiregistratuurist

Paar päeva tagasi kirjutas Postimees sellest, kuidas haiglate digiregistratuuris haigutab tühjus. Vaatamata sellele, et haiglad on oma digiregistratuuri arendamiseks kulutanud üsna korralikke summasid, jääb veebis tehtud registreerimiste arv üsna tagasihoidlikuks.

Põhjusena tuuakse välja seda, et inimesed lihtsalt tahavadki telefoni teel broneerida ja arstiga nõu pidada, ent ma ei ole kindel, kas see on ikka päris nii. Kas ei ole põhjus lõppeks ikkagi selles, et digiregistratuurid on ebamugavad ning vähe välja reklaamitud?

Continue reading Digiregistratuurist

Vingugaasiandur vanituppa – siiski võimalik

Umbes kuu aega tagasi kirjutasin sellest, kui keeruline on leida vannituppa sobivat vingugaasiandurit. Facebooki kommentaaris tõi Heikki välja, et Tamrex on üles leidnud ja müügile pannud vingugaasianduri, mis sobib ka vannituppa.

Nüüdseks on see andur kenasti vannitoa seinale kruvitud.

Continue reading Vingugaasiandur vanituppa – siiski võimalik

Vingugaasiandur kohustuslikuks? Tore, aga…

Teatavasti muutub vingugaasiandur kohustuslikuks neis majapidamistes, kus on välise ventilatsioonita gaasiseade. Arvestades käesoleva aasta alguses juhtunud traagilisi sündmusi, milles gaasiboilerist põhjustatud vingugaasimürgituse tõttu kaotasid elu kaks last, on selline algatus igati tervitatav ja tänuväärt. Kahjuks aga ei olegi seda nii lihtne teostada – võiks isegi öelda, et see on üsna võimatu.

Continue reading Vingugaasiandur kohustuslikuks? Tore, aga…

Kui mina jälitan Pokémone, jälitab keegi mind?

Pokémon Go-st on viimasel ajal väga palju räägitud. Eks see veidi totter ole, aga ka mina jahin (peamiselt suitsupausidel) Pokémone. Mäng on tõepoolest haarav ja kaasakiskuv.

Üks müüte, mida olen korduvalt kuulnud, on see, et mäng on ohtlik, kuna mängijat on võimalik selle abil jälgida. See teeb mängijast aga hea ohvri varastele ja pedofiilidele. On see aga ikka nii?

Continue reading Kui mina jälitan Pokémone, jälitab keegi mind?