Ikol on tantsimas tutvustusring, kus tuleb öelda oma nimi.
Ta on tantsutrennis juba paar kuud käinud.
Vanaema: “Kuidas sul tantsimas läheb? Kas tantsud on juba selged ja kas nime ka ütled?”
Iko: “Kahte tantsu oskan, aga nime ei ütle.”
Vanaema: “Miks ei ütle?”
Iko: “Sest nimi on mulle liiga kallis. Ma ütlen seda ainult kodus. Ja lasteaias.”
Iris jalutab Miaga eelkooli.
Järsku ütleb Mia: “Ma ei saa aru, miks issi sööb kõike, mis me talle anname?”
Iris: “Ee… Mis mõttes?”
Mia: “Noh, meie ju ei söö kõike. Või no jah, tegelt issi ka päris kõike ei söö. Näiteks konte, kalaluid ja ta ei laku maas vedelevaid jäätisepabereid.”
Iris ja Mia sõidavad autoga, liiklus on üsna hõre. Tee ääres mõõdab politsei kiirust.
Mia: “Emme, kas sa politseid nägid?”
Iris: “Jaa, nägin… Mis siis?”
Mia: “Politsei vist tegi endast pilti!”
Iris: “Miks sa seda arvad?”
Mia: “No tal oli fotokas käes ja kedagi teist seal ju ei olnud.”
Iko paneb käe Irise põsele: “Mis see on?”
Iris: “See on nahk.”
Iko: “Miks see on?”
Mia: “Aga mõtle, kui kole see oleks, kui naisel nahka ei oleks… Siis oleks kõik all nähtav ja ükski mees ei armastaks teda.”
Iris: “Kas ainult naised oleksid koledad?”
Mia: “Jah. Meestel on naha all lihased.”
Iris: “Aga naistel?”
Mia: “Naistel on luukere!”
Jalutasime lastega koju.
Ühe maja ees seisid kiirabi- ja politseiauto.
Arutasime, et mis seal juhtunud võiks olla.
Mia: “Äkki läksid mees ja naine kaklema, et kes lapse magama paneb… Sest mõlemad tahtsid seda ise teha!”
Iko: “Emme, kuhu sa mu katkised kummikud panid?”
Iris: “Ma viskasin need ära.”
Iko: “Miks? Neid oleks saanud ju parandada!”
Iris: “Ei, neid ei oleks eriti hästi liimida saanud…”
Iko: “Aga mul on väga mugav, kui mu jalad liimised on!”
Lugemuse osas oli september igati tubli kuu – eks seda tõesta ju ka üheksa loetud raamatut ning 1667 lehekülge.
Sellele vaatamata juhtus aga ikkagi nii, et lugemist ootavate raamatute hulk mitte ei kahanenud, vaid kasvas. Juba ainuüksi Raamatuvahetuse kaudu sain septembris 18 uut raamatut; lisaks veel mitu kastitäit väärt kirjandust emalt (sh ka “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja). Nii et on, mida lugeda!
Ega ma just eriti tihti arvutimänge ei mängi. Tegelikult ei mängi ma neid kohe üldse mitte.
Aga võtsin sel semestril ainsaks õppeaineks “Mängude ja virtuaalkeskkondade programmeerimine” ning seal tuli kodutööna ühe mängu arvustus kokku panna.
