Iko sõidab jalgrattaga.
 
Pingil istuvad noormees ja neiu, kudrutavad.
 
Iko, neist mööda sõites: “Minge koju!”
 
Iris, Ikole järgi jõudes: “Miks sa neil koju minna käskisid?”
 
Iko: “No aga varsti tuleb ju uneaeg. Meie läheme ka ju juba koju!”

Kümnes maraton – alasti maailmameistriks!

Juubeleid tuleb ju ikka meeldejäävalt tähistada. Nii hakkaski mul jaanuari lõpus, kui üheksas maraton sai selja taha jäetud, kuklas tiksuma mõte Nakukymppil osalemisest. Miks mitte teha midagi täiesti tegistsugust ja läbida 42 kilomeetrit ihualasti?

Kuna Janek Oblikas oli seal juba 2017-ndal aastal käinud (samuti juubelil, temal täitus seal 50 maraton), ei olnud Soomlaste jooksupidu mulle täiesti võõras.

Continue reading Kümnes maraton – alasti maailmameistriks!

Ma ei ole väga kogenud juht ja täna sõitsin vist esimest korda maanteel veidi pikemat otsa.
 
Autos oli lämmatavalt palav.
 
Lapsed olid tagaistmel; Mia magas ja Iko oli ka mõnda aega vaikne olnud.
 
Ühel hetkel hakkas Iko öökima – tõsiselt rõvedalt ööima. Nagu ta oksendaks ja tal oleks samal ajal ka krambid.
 
“Iko, mis on?! Mis juhtus?” küsisin, valmis juba pidureid blokki lööma. Äkki tõesti sai kuumarabanduse või midagi.
 
“Midagi ei juhtunud,” vastas Iko särades, nagu tõepoolest poleks midagi juhtunud, “Ma lihtsalt proovisin endale kätt kurku toppida!”

Lugemiselamused: Jaanuar 2019

Selle aasta esimest lugemiskokkuvõtet tuli nüüd küll pikalt oodata. Tahaks öelda, et kaua tehtud kaunike, aga ega mul tegelikult midagi väga erilist pakkuda ei ole. Loetud sai võrdlemisi vähe – kokku 5 raamatut 1061 lehekülge.

Võiks ju vabandada, et sain jaanuaris autojuhiload ja et seetõttu jäi bussis lugemise aega vähemaks, aga… Aga tegelikult, ega ma eriti ikka autoga ei sõida ka. Jaanuaris saigi vist ainult paar korda rooli istutud, igapäevased sõidud teen ikka ühistranspordiga.

Continue reading Lugemiselamused: Jaanuar 2019

Iko: “Emme, kas sa sured varsti ära?”
 
Iris: “Ei ega ma küll ei tahaks veel surra…”
 
Iko: “Aga kas sa tead, et kes kannatab, see kaua elab?”
 
Iris: “Olen kuulnud jah.”
 
Iko: “Siis sa pead veel palju kannatama…”

Mia: “Meie nägime ka ükskord joodikut. Kõigepealt istus ta pingi peal, kus paistis päike. Siis veeres murule, kus oli veel rohkem päikest. Ja siis tuli politsei ja viis ta tuimestusmajja!”

Mia räägib mis rumalusi poisid tema lasteaias teeb ja õhkab siis: “Aga mina armastan ikka nii väga L suurt venda, sest tema ei ole mind kunagi löönud… Ja loodetavasti ei löö ka!”
 
Mina: “Aga sa ei ole teda ju nii ammu näinud.”
 
Mia: “Ma tean… Aga ma uurin välja, kus koolis ta käib ja lähen samasse kooli. Siis saame hakata pulmaplaani pidama!”