Iko ärritub millegi peale: “Ma olen nii vihane, et ma tahaksin ühe puu maha raiuda!”
Ärkan üles ja komberdan kööki. Teised on juba söögilaua ääres.
Mia: “Ja kus siis tänukiri on, et me lasime sul kauem magada?”
Mia joonistab ja kirjutab laua taga.
Iko tegeleb oma asjadega ja poetab siis nagu muuseas: “Mia, sa oled nagu teadlane! Sa nagu tead… Ja nagu ei tea kah!”
Laupäeva hommik. Mina põõnan veel, aga kõik teised on juba ammu üleval.
Iris palub, et Mia minu ka üles ajaks.
Mia tulebki. Pomisen läbi une, et ma pea-aegu juba varsti ärkangi ja et lastagu mul vähemalt viis minutit veel magada.
Mia läheb tagasi elutuppa ja laiutab käsi: “Noh, mis sa kostad. Vanamees tahtis veel viit minutit!”
Hommik. Iko lippab ihualasti ringi.
Iris: “Iko, pane midagi selga! Kasvõi hommikumantel.”
Mia: “Kui sa hommikumantlit ei taha, siis sa võid oma töömehevesti (kollane helkurvest) ka panna.”
Sain sünnipäevaks Star Warsi lego. Sellise, kus muuhulgas on ka Yoda.
Kuna Yoda peab aga teistest tegelastest lühem olema, on tal sellised jalad, mida painutada ei saa.
Mina veel magan, kui Iko tuleb murelikult minu juurde: “Miks Yoda istuda ei saa?”
Mina: “Ee… Ma ei tea… Yoda on väga vana, äkki on tal jalad kanged?”
Iko: “Ei. Kui minu mammal (vanaemal) on jalad kanged, siis ta tahab just istuda! Aga Yoda saab ainult seista.”
Joonistame lastega.
Mia vaatab minu pilti ja üritab siis taktitundeline olla: “Ma ei taha öelda, et sa joonistad halvasti, aga mina joonistan käsi teist moodi.”
Mia on naabritel külas. Hakatakse sööma, igaks juhuks uuritakse, et kas Mia tohib ikka kõike süüa. Noh, et ega tal mingeid allergiaid ei ole vms.
Mia: “Jaa, ma võin kõike süüa!”
Hakkavad sööma.
Mõne aja pärast teatab Mia: “Tegelikult… Mulle tuli praegu meelde, et emme ütles mulle, et ma ei tohi kartulit, porgandeid… Noh, üldse juurikaid süüa. Ainult viinereid tohin!”
Mia närib nätsu, Iko tahab ka.
Mia rebib enda nätsu pooleks ja pakub seda Ikole.
Mina: “Enda näritud nätsu ei tohi kunagi kellelegi anda!”
Iko: “Jah! Muidu ma võin hakata sinu häälega rääkima!”
Mia üritab meie jänest, Vilburit süles hoida.
Vilbur tahab põgeneda ja oma jäneseasjadega tegelema minna.
Lõpuks saab Mia Vilburi kindlalt sülle ja uurib põhjalikult tema kõhualust: “Emme, mis sa arvad, kas Vilbur on poiss või tüdruk?”
Iris: “Ei oska arvata…”
Mia: “Aga mina arvan, et Vilbur on tüdruk.”
Iris: “Miks sa nii arvad?”
Mia: “Sest tüdrukud hakkavad rohkem vastu!”