Võiks ju arvata, et kui mul pole mahti lugemise kokkuvõtteid kirjutada, siis tähendab see seda, et kulutan kogu vaba aja lugemisele. Aga võta näpust – ka veebruaris oli lugemus üsna nadi.
Päevas lugesin umbes 40 lehekülge ja ühe raamatu jaoks kulus mul ca 5,6 päeva. See tähendab, et veebruaris sai loetud kokku 5 raamatut ja 1112 lehekülge. Veidi rohkem, kui jaanuaris, aga siiski üsna vähe.
Juubeleid tuleb ju ikka meeldejäävalt tähistada. Nii hakkaski mul jaanuari lõpus, kui üheksas maraton sai selja taha jäetud, kuklas tiksuma mõte Nakukymppil osalemisest. Miks mitte teha midagi täiesti tegistsugust ja läbida 42 kilomeetrit ihualasti?
Kuna Janek Oblikas oli seal juba 2017-ndal aastal käinud (samuti juubelil, temal täitus seal 50 maraton), ei olnud Soomlaste jooksupidu mulle täiesti võõras.
Iko, täiesti ootamatult: “Appi, emme, mul on ruttu vanni vaja! Ma ei püsi muidu enam tahkena!”
Selle aasta esimest lugemiskokkuvõtet tuli nüüd küll pikalt oodata. Tahaks öelda, et kaua tehtud kaunike, aga ega mul tegelikult midagi väga erilist pakkuda ei ole. Loetud sai võrdlemisi vähe – kokku 5 raamatut 1061 lehekülge.
Võiks ju vabandada, et sain jaanuaris autojuhiload ja et seetõttu jäi bussis lugemise aega vähemaks, aga… Aga tegelikult, ega ma eriti ikka autoga ei sõida ka. Jaanuaris saigi vist ainult paar korda rooli istutud, igapäevased sõidud teen ikka ühistranspordiga.
Iko: “Kui ma suureks saan, siis ma võtan endale uue nime, kus on mitu nime sees. Näiteks minu tagurpidi nimi hakkab olema Sõle Ujula ja eespidi nimi on Tim!”
Mia: “Meie nägime ka ükskord joodikut. Kõigepealt istus ta pingi peal, kus paistis päike. Siis veeres murule, kus oli veel rohkem päikest. Ja siis tuli politsei ja viis ta tuimestusmajja!”
Iko meelitab Irist: “Sa oled nii ilus nagu alla kukkunud kuu!”
