Sügis koputab juba uksele, aga olen oma suvised lugemiskokkuvõtted täitsa võlgu jäänud. Egas midagi, tuleb see viga (?) parandada!
Juulikuus sain läbi sama palju raamatuid kui juuniski. Ehk siis kolm. Raamatud olid aga omajagu paksemad, lehekülgi kogunes pea kaks korda rohkem. 1009, kui täpne olla.
Ikol oli täna esimene koolipäev.
Iris sättis enne aktusele minekut Iko juukseid ja lasi ka mingit juuksespreid.
Iko: “Mis see oli?! Issand, ma lõhnan nüüd nagu leebe vihm!”
On unejutuaeg. Iko lesib voodis ja lutsutab/närib teki nurka.
Mina: “Iko, ma saan aru, et on palav, aga ära tekki siis ära söö!”
Iko: “Söön küll! Vanasti pidid spioonid kõik asitõendid ära sööma.”
Mina: “Jah? Ja mille asitõend su tekk siis on?”
Iko: “Selle, et ma olen siin maganud!”
Käisin täna nahaarsti juures kontrollis. Lihtsalt igaks juhuks, iga paari aasta tagant ju soovitatakse.
Arst: “Kuidas teil muidu päikesega lood on? Kas päevitate ka?”
Mina: “Ei. Aga ma käin jooksmas, vahel maratone ja pikemaltki. Siis võin küll mitu tundi lõõskava päikese käes olla.”
Arst: “No aga joostes on teil vähemalt riided seljas.”
Mina: “Haa!”
Üliviljakale maikuule järgnes üsna nadi juuni. Läbi lugesin vaid 3 raamatut ehk 527 lehekülge.
Aga ega siin ka midagi imestada ei ole – üks juuni nädal oli mul puhkus, mille veetsin lastega Rakveres etenduse “Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas” proovides. Ja üks teine nädal oli jaanipäev, mis tõi sel aastal kaasa ülipika nädalavahetuse. Võtsime siis ette ühe Lõuna-Eesti tripi, mis tähendab, et ega sealgi lugemiseks eriti mahti ei olnud. Ja joostud sai kah – Munamäe tipust Pirita TOPini ning Torilt Pärnusse. Ühesõnaga – lugemine on vahva, aga suvel on palju muudki vahvat!
Millalgi aprilli alguses sain e-kirja, et maikuus on tulemas virtuaalsed LHV Maijooksu lastejooksud ja et kas ka meie ei tahaks oma pundiga osaleda. Tõtt-öelda kaalusin pikalt; ühest küljest on need aias toimunud lastejooksud alati toredad olnud, aga teisalt oli parajalt kiire…
Samuti kipuvad asjad oma võlu kaotama, kui nad toimuvad liiga tihti. Eks ikka on erilisem, kui on midagi, mida oodata.
Ühel hetkel turgatas aga pähe, et võiks seekord tavalise jooksu asemel teha takistusjooksu. Sügisel oleks siis tavaline lastejooks ja kevadel takistusjooks. Nii oleks mõlemil natuke oma nägu. Mõeldud, tehtud!
Tuleb tõdeda, et maikuu oli üks läbi aegade parimaid lugemiskuid. Läbi lugesin tervelt 11 raamatut ja 2257 lehekülge. Vot need ongi need ühistranspordi võlud!
Võrdluseks – sama palju raamatuid lugesin ma eelneva nelja kuu jooksul kokku. Selle aja jooksul, kui olen Goodreadsis oma lugemispäevikut pidanud, olen vaid märtsis 2017 rohkem lugenud.
Nii et – jehhui! On põhjust endaga rahul olla.
Iris tahab minna garaaži tööasju toimetama. Selleks, et hakata seal veel ka lapsi kantseldama ja keelama, pole üldse energiat. Samas ei taha ta ka, et nad tunneksid, et ei või seal käia.
Seadis ennast minekule ja ütles, et kui nad tahavad, võivad ka tulla, aga peavad siis seal midagi normaalset ette võtma. Lootes, et nad jäävad oma mängu juurde.
10 minuti pärast oli Iko garaažis.
Iris luges talle sõnad peale – niisama laga/lima/muud seesusgust kokku ei sega, penoplasti pudi niisama ei tekita ja midagi ei lõhu.
Iko mõtles natuke ja hakkas rahulikult oma puust kilpi värvima.
Möödus veel 5 minutit ja saabus Mia, et Iko endaga mängima kamandada. Iko ei viitsinud. Mia otsustas, et jääb siis ka garaaži.
Iris luges talle samad reeglid ette, mille peale Mia lõi käed rinnal risti ja teatas solvunult: “Iko, kuulsid või, emme ei luba siin ju midagi teha. Lähme ära tuppa!!!”
Aprillikuu oli üle pika aja üks täitsa tubli lugemiskuu. Hülgasin oma põrnika ja hakkasin jälle ühistranspordiga tööl käima – ja eks see andis ka mahti rohkem lugeda.
Midagi väga ulmelist siiski ei olnud; läbi sain 5 raamatut ja 1214 lehekülge. Samas, kui jätta veebruarikuu korduslugemised arvestamata, lugesin aprillis sama palju raamatuid, kui eelneva nelja kuuga kokku. Nii et läheb vaikselt jälle ülesmäge, ma loodan. :)
Märts oli üks parajalt jube kuu. Kuigi tegelikult jäi sellessegi helgeid ja ka väga helgeid hetki, varjutas kõike Venemaa ebainimlik julmus Ukraina vastu. Ei olnud vähe neid õhtuid, mis möödusid justkui mingisuguses hämus. Ei teinud midagi, sest lihtsalt mitte mingisugust tahtmist ei olnud. Jõud oli lihtsalt otsas…
Kõik toimuv tundus lihtsalt liialt uskumatu ja absurdne. Ja valus.
