Lugemisaasta 2019

Aina hullemaks läheb – kui eelmise, 2018 aasta võtsin kokku aprillis, siis seekord jõudsin kokkuvõtteni alles oktoobris. Seega väga sisukat postitust siit ilmselt oodata ei tasu – sel aastal on loetud juba pea-aegu sama palju raamatuid, kui eelmisel, nii et eks mälestused kipu tuhmuma ja raamatud omavahel segi minema.

Aga olgu siis nii – kuna ka varasemad aastad said kokku võetud, siis ega ka seda vahele ei saa jätta. Kes soovib meelde tuletada, siis võib julgelt mälu värskendada: 2016, 2017, 2018.

Continue reading Lugemisaasta 2019

Õues on tugev tuul, paras torm.
 
Iko: “Ükskord oli Eestis tuulispask ka, mis viis lehma minema.”
 
Mina: “Vist küll jah.”
 
Iko: “Aga Eestis eriti tuulispaskasid ja tornaadosid ei ole. Aafrikas on väga palju.”
 
Mina: “Eestis ei ole jah. Aga Ameerikas on päris tihti. Hiidlained või tsunaamid ka.”
 
Iko: “Seda ma tean, mis see hiidlaine on, aga mis see tsunaami on?”
 
Mina: “See on sama asi. Vahel on ühe asja jaoks mitu erinevat sõna.”
 
Iko: “Aa, ma tean, ma tean. See on sama, et mõni ütleb löömne, aga teine müksamine.”

Kohe näha, et grimmeerija tütar.

Iko kukkus eile rulapargis silma siniseks.

Iris: “Oi, sul tuleb sinna ju korralik sinikas!”

Mia: “Ära muretse, ma panin juba värvi peale, et see välja ei paistaks.”

Iris: “Mis värvi sa panid?”

Mia: “Lillat.”

Iris: “Lillat? Siis see paistab just ju rohkem välja!”

Mia: “Ei, ma panin teisele silmale. Siis on nad ühesugused.”