Aprillikuu oli üle pika aja üks täitsa tubli lugemiskuu. Hülgasin oma põrnika ja hakkasin jälle ühistranspordiga tööl käima – ja eks see andis ka mahti rohkem lugeda.
Midagi väga ulmelist siiski ei olnud; läbi sain 5 raamatut ja 1214 lehekülge. Samas, kui jätta veebruarikuu korduslugemised arvestamata, lugesin aprillis sama palju raamatuid, kui eelneva nelja kuuga kokku. Nii et läheb vaikselt jälle ülesmäge, ma loodan. :)
Märts oli üks parajalt jube kuu. Kuigi tegelikult jäi sellessegi helgeid ja ka väga helgeid hetki, varjutas kõike Venemaa ebainimlik julmus Ukraina vastu. Ei olnud vähe neid õhtuid, mis möödusid justkui mingisuguses hämus. Ei teinud midagi, sest lihtsalt mitte mingisugust tahtmist ei olnud. Jõud oli lihtsalt otsas…
Kõik toimuv tundus lihtsalt liialt uskumatu ja absurdne. Ja valus.
Veebruarikuu lugemus oli nadi, nagu juba tavaks saanud. Aga vähemalt oli see tublim, kui jaanuaris – ja kui päris aus olla, siis parim tulemus alates sügisesest koroonalainest ja ühistranspordi hülgamisest.
Läbi jõudsin neli raamatut – tõsi, neist kaks olid korduvlugemised ning ülejäänud kaks lugesin lastele unejutuks.
Lehekülgi kogunes 937.
Käisin eile ehituspoes. Mind huvitava riiuli juures asjatas üks tore vanapaar. Rõõmsameelsed, elutervelt üksteist aasivad.
Olid seal vist juba kaua kaupa uurinud, naine muutus juba kärsituks: “Endel, aga äkki võtame vahepeal muud asjad ära ja tuleme siis siia tagasi?”
Mees uurib kaupa edasi: “Oota, ma kohe…”
Möödub veel veidi aega.
Naine: “Endel, aga mis sa arvad, läheks võtaks vahepeal rotimürgi ära?”
Mees: “Ma vist juba tean, mida meil siit vaja on. Oota natuke.”
Möödub veel veidike.
Naine: “Endel, aga ma lähen võtan rotimürgi ära ja tulen siis siia tagasi. Mis sa arvad?”
Mees muheleb: “No eks sa mine… Aga enne ostmist proovi ka kindlasti!”
2022 algas nii, nagu 2021 lõppes. Seda nii raamatute rindel (nii vana aasta viimasel kui ka uue aasta esimesel kuul lugesin läbi vaid ühe raamatu) kui ka üldisemalt. Kui tavaliselt on ikka uue aasta tulekuga seotud mingi uue alguse & lootuse & parema tuleviku tunne, siis see aasta seda ei olnud. Lihtsalt number vahetus ja kõik.
Mida aasta edasi, seda vähem ma loen. Goodreadsis olen oma lugemispäevikut pidanud alates 2016. aastast ja numbrid räägivad selget keelt:
Möödunud aastal siis veelgi vähem – 53 raamatut ja 12 129 lehekülge.
Detsembrikuu oli lugemise suhtes üsna nadi – läbi sai loetud vaid üks raamat. Võib-olla poleks sedagi jõudnud, aga kuna käisime perega Gran Canarial puhkamas, tuli vähemalt mõni ühistranspordi kasutus ette. Noh, on ju ka liinilennuk ühistransport, eksole.
Novembris olid koroonanumbrid jälle nii kõrged, et olin ühistranspordi täiesti hüljanud. Põristasin tööle ja tagasi oma põrnikaga ning eks see kajastus ka loetud raamatute hulgas. Raamatuid tegelikult niiväga vähe ei kogunenudki – lausa neli – ent need olid üsna õhukesed. Lehekülgi sai kokku vaid 637.
Mia on koduloomade eest hoolitsemisest tüdinenud. Viskub ohates voodile ja kurdab: “Mul on selline tunne, et AINULT MINA hoolitsen Vilburi ja Iti eest!”
Iris: “Usu, kõik tunnevad vahel nii, et AINULT nemad tegelevad millegagi…”
Mia: “AINULT MINA tegelen loomadega!”
Iris: “Ja issi tunneb, et AINULT TEMA tegeleb maja paberitega. Ja mina tunnen, et AINULT MINA teen süüa ja koristan.”
Iko poetab vahele: “Ja mina tunnen, et mitte keegi ei TEGELE minuga!”
