Iko: “Issi, onju, viimases hädas saab ka rätikuga peput pühkida? Ma mõtlen viimases hädas, siis kui kõik poed kinni pannakse.”
Lugemiselamused: Juuni 2019
Tublile maile järgnes üsna nõrk juuni – läbi sai loetud vaid kaks raamatut. Tõsi, üks neist oli paras tellis, 944 lehekülge paks “Kuritegu”.
Kui nüüd keskmist arvutada, siis lugesin ma päevas ca 41 lehekülge (kokku 1216) ning ühe raamatu lugemiseks kulus mul 15 päeva. See aga näitab, miks keskmine on umbluu.
See juhtus tegelikult juba kuu-poolteist tagasi.
Jalutasime Ikoga lasteaeda.
Iko: “Ma kuulsin eile, kuidas linnuke laulis “Sitsikleit, sitsikleit!””
Mina: “Jah, linnud juba laulavad.”
Iko: “Jah. Ja kui juba tihane kannab sitsikleiti, siis see tähendab, et varsti on minu sünnipäev!”
(Iko sünnipäev on augustis)
Kodusõppe võlud.
Mia peab matemaatikas piltide alusel tekstülesanded koostama. Aitan kaasa mõelda.
Mina: “Korrutamist te vist veel õppinud ei ole?”
Mia: “Ei ole, aga ma natuke juba ise oskan.”
Iko: “Mina oskan ka! Kui emme kogu aeg räägib, et ära noki nina, istu ilusti, korista tuba ära, söö ilusti, siis see on ka korrutamine. Ja seda ma oskan!”
Helistasime emale, et küsida, kuidas tal läheb ja kas poest oleks midagi vaja jne.
Ema, veidi üle 70nene: “Kõik on hästi. Aga mul on keldris üks koroona, kas tahate selle enda juurde viia? Umbes 1,2×1,2 meetrit, mahub autole küll.”
Lugemiselamused: Mai 2019
Maikuus tabas mind kõrvapõletik. Ja kui kõrvast jooksis mäda, siis silmad olid igati korras ning seetõttu sai ka tavalisest rohkem raamatuid neelatud.
Kokku sai loetud seitse raamatut ning 1655 lehekülge. See tähendab, et ühe raamatu lugemiseks kulus mul 4,4 päeva ning iga päev neelasin ca 53 lehekülge.
Iko: “Kui teised lasteaias mängisid, siis mina istusin terve aja diivanil.”
Mina: “Miks? Kas sa siis ei tahtnudki mängida?”
Iko: “Ei! Juba Vanatark on öelnud, et kes toa segi ajab, see peab ise koristama ka. Ja Vanatark ütles seda ka, et kes tuba sassi ei aja, see koristama ei pea!”
Iko: “Emme, kas me võiksime ühe kodu reegli veel teha?”
Iris: “Jah? Millise?”
Iko: “Et ostame koju vähem mänguasju ja rohkem süüa!”
Iko otsustas, et ta saab ikkagi rohkem kui ühe lapse.
Mina: “Aga kuidas sa nendega siis hakkama saad?”
Iko: “Ma teen nii, nagu Eia filmis tehti – saadan nad Tondikakule ära!”
Iko arutleb: “Kui naine on mulle lapse sünnitanud, siis ma ütlen talle: “Mine ära!””
Meie: “Naise ajad ära?”
Iko: “Jah!”
Meie: “Ja lapse jätad endale?”
Iko: “Jah!”
Meie: “Aga miks sa siis naise ära ajad?”
Iko: “Sest kui ta veel kauaks jääb, siis ta sünnitab teise lapse ka. Ja kahe lapsega ma küll hakkama ei saa!”