Kui siiani on minu lugemus (alates 2016. aastast, mil Goodreadsis järge pidama hakkasin) olnud stabiilses languses, siis nüüd lõpuks keerasin jälle noka ülespoole.
Tõsi, vahe eelmise aastaga ei ole suur – lõppenud aastal lugesin kaks raamatut ja 408 lehekülge rohkem. Aga ometi on see üks neist pisiasjadest, mis annavad märku, et asjad hakkavad vaiselt paremuse poole liikuma. No kus neil pääsu; igasugust jama on olnud viimastel aastatel rohkem kui küll!
Detsember oli 2022. aasta üks viljakamaid lugemiskuid. Tegelikult lausa paremuselt teine, rekordilise maikuu järel.
Tuleb tunnistada, et selliselt on rõõm aastat lõpetada – läbi lugesin 9 raamatut ja 1901 lehekülge.
Novembrikuus ma eriti lugeda ei jõudnud. Raamatuid kogunes küll sama palju kui eelmisel kuul (5), aga need olid oluliselt õhemad. Lehekülgi tuli tervelt pea poole tuhande jagu vähem! 745 kui täpne olla.
Oktoober oli selle aasta viljakuselt kolmas lugemiskuu. Läbi sai loetud 5 raamatut ja 1243 lehekülge. Kuna endiselt oli ka muudel rinnetel üsna palju tegutsemist, ei ole see sugugi halb tulemus.
Septembrikuus olin igast küljest ümbritsetud tulnukatega. Üht ehitasin garaažis (kinodes millalgi 2024), raamatulehtedel seiklesid inimesed ringi aga vaenulikus universumis.
Läbi lugesin kolm raamatut (#2-4) John Scalzi “Vanamehe sõja” sarjast.
Veel viimane pilguheit möödunud suvesse – olen siiani jäänud võlgu oma augustikuised lugemiselamused.
Peab ütlema, et august oli suvistest lugemiskuudest kõige viljakam – läbi lugesin 5 raamatut ja 1454 lehekülge. Mitte just liiga palju, aga samas (suve kohta, mil on palju muudki teha) täitsa okei tulemus.
Sügis koputab juba uksele, aga olen oma suvised lugemiskokkuvõtted täitsa võlgu jäänud. Egas midagi, tuleb see viga (?) parandada!
Juulikuus sain läbi sama palju raamatuid kui juuniski. Ehk siis kolm. Raamatud olid aga omajagu paksemad, lehekülgi kogunes pea kaks korda rohkem. 1009, kui täpne olla.
Ikol oli täna esimene koolipäev.
Iris sättis enne aktusele minekut Iko juukseid ja lasi ka mingit juuksespreid.
Iko: “Mis see oli?! Issand, ma lõhnan nüüd nagu leebe vihm!”
On unejutuaeg. Iko lesib voodis ja lutsutab/närib teki nurka.
Mina: “Iko, ma saan aru, et on palav, aga ära tekki siis ära söö!”
Iko: “Söön küll! Vanasti pidid spioonid kõik asitõendid ära sööma.”
Mina: “Jah? Ja mille asitõend su tekk siis on?”
Iko: “Selle, et ma olen siin maganud!”
Käisin täna nahaarsti juures kontrollis. Lihtsalt igaks juhuks, iga paari aasta tagant ju soovitatakse.
Arst: “Kuidas teil muidu päikesega lood on? Kas päevitate ka?”
Mina: “Ei. Aga ma käin jooksmas, vahel maratone ja pikemaltki. Siis võin küll mitu tundi lõõskava päikese käes olla.”
Arst: “No aga joostes on teil vähemalt riided seljas.”
Mina: “Haa!”
