Et kõik päris ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et aprill oli mu viimase kuue aasta kõige nadima lugemusega kuu.
Lisaks sellele, et polnud pikemaid bussisõite, tegelesin igal vabamal momendil oma lõputööga. Nii et ega neid hetki, mil raamat kätte haarata, väga ei olnudki. Muideks, ka pildil olev kombits on osa minu lõputööst.
Nagu iga intelligentsem lugeja arvata võib, ei toimunud ka märtsikuus just eriti palju ühistranspordis nühkimist ja seetõttu jäi lugemus ka üsna kasinaks. Siiski, siiski – veebruariga võrreldes lugesin tibanatuke rohkem.
Nagu viimasel ajal kombeks, istusin ka veebruaris kodus selmet ühistranspordis kontakte otsida. Seega ei olnud ka lugemiseks eriti mahti ja minu lugemisvarasse lisandus vaid kaks raamatut. Või tegelikult isegi ainult üks – teist olin juba varemgi lugenud.
Pilguheit grimmeerija lapse argipäeva.
Iko läheb vetsu ja mõne aja pärast kostab sealt arglikult: “Emme, vetsus on kellegi pea…”
Iris satub kergelt ärevussegi – ühtki silikoonpead ei tohiks hetkel nagu pooleli olla. Siis meenub talle, et tõesti jäi vannituppa üks kipspea vedelema.
Enne veel, kui ta jõuab Ikole midagi vastata, hõikab poiss potilt: “Aa, ära muretse, see ei liiguta!”
Tavalistel aastatel tähistab jaanuar uut algust ja uusi lubadusi. Teate ju küll: “Käin trennis! Hakkan tervislikuks! Jätan suitsetamise/joomise/mingi muu halva harjumuse maha!” ja nii edasi. Ja muidugi ka “Loen rohkem!”
Kuna möödunud koroona-aasta oli pigem üks kulgemine, siis aasta alguses mingiteks lubadusteks küll mahti ei olnud. Tuleb lihtsalt loota, et uus aasta tuleb veidigi parem kui eelmine – õnneks minul isiklikult midagi hullu ei ole, aga jube kopp on ees küll, kui ausalt öelda.
Aga – kuna ma mingeid lubadusi ei andnud, siis ei saanud ma ka neid murda. Ja selle pärast, et jaanuaris võrdlemisi vähe lugesin, end pahasti ei tunne. Hea, et üldse lugemiseks aega leidsin!
Möödunud 2020 aasta oli vist pea igas mõttes ääretult kaootiline. Erandiks ei olnud siin ka minu lugemus – seegi oli kõikuv, nagu pähklikoorest laevuke tormisel merel. Sekka sattus nii tublisid (9 raamatut, 2153 lehekülge) kui ka olematuid (vaid 1 raamat, 256 lehekülge) kuid.
Ei tea, kes mõtles välja selle, et koroona tõttu kodus istudes on aega rohkem. Pigem vastupidi – tööpäeva piirid kipuvad hägustuma, lapsed vajavad kantseldamist/kodukoolitamist ning eks ka kodus leidu alati midagi, mida teha.
Kuigi loetud sai oluliselt vähem, kui eelnevatel aastatel, ei saa 2020 (vähemalt loetud raamatute mõistes) halvaks kuuks lugeda. Sekka sattus ikka üsna mitmeid pärleid ning avastasin enda jaoks nii mõnegi uue lemmikraamatu.
Ei saa just öelda, et ma ka detsembrikuus palju lugeda oleks jõudnud – see aasta on üldse olnud väga kõikuv, kus suure lugemusega kuud vahelduvad väga nadidega. Aga kolm raamatut ja 897 lehekülge on 2020 mõistes täitsa okei tulemus. Selline keskmine, ma ütleks.
