Mia helistab Irisele: “Tsau emme, ma jõudsin juba koju!”
Iris: “Väga tore. Mis sa praegu teed?”
Mia: “Loen!”
Iris, väga rõõmsalt üllatunud: “Oo! Mida sa loed?”
Mia: “Raha!”
Tahame minna hommikul vara rappa, päiksetõusu vaatama.
Iris ajab Iko üles, annab juhiseid riietumiseks ja ütleb, et ta saab autos natuke edasi magada.
Iko, veel väga uniselt: “Teie minge autoga. Ma lendan.”
Iris: “Ahah, no okei.”
Iko: “Tegelikut ma ikka ei lenda. Siis ma väsin väga ära ja muutun näljaseks. Ja sa pead mulle sada toitu tegema.”
Iko: “Mia on jonnipunn ja mina igatahes temaga ei abiellu!”
Mina: “No Mia on sinu õde, sa ei saagi temaga abielluda.”
Iko: “Jah. Aga suurena saab Mia naiseks ja võib-olla isegi presidendiks. Ja siis ta võib teha seaduse, et õed ja vennad tohivad abielluda. Aga mina ütlen talle siis, et ma ei taha ja et otsigu omale teine mees!”
Lugemiselamused: Veebruar 2019
Võiks ju arvata, et kui mul pole mahti lugemise kokkuvõtteid kirjutada, siis tähendab see seda, et kulutan kogu vaba aja lugemisele. Aga võta näpust – ka veebruaris oli lugemus üsna nadi.
Päevas lugesin umbes 40 lehekülge ja ühe raamatu jaoks kulus mul ca 5,6 päeva. See tähendab, et veebruaris sai loetud kokku 5 raamatut ja 1112 lehekülge. Veidi rohkem, kui jaanuaris, aga siiski üsna vähe.
Iko sõidab jalgrattaga.
Pingil istuvad noormees ja neiu, kudrutavad.
Iko, neist mööda sõites: “Minge koju!”
Iris, Ikole järgi jõudes: “Miks sa neil koju minna käskisid?”
Iko: “No aga varsti tuleb ju uneaeg. Meie läheme ka ju juba koju!”
Kümnes maraton – alasti maailmameistriks!
Juubeleid tuleb ju ikka meeldejäävalt tähistada. Nii hakkaski mul jaanuari lõpus, kui üheksas maraton sai selja taha jäetud, kuklas tiksuma mõte Nakukymppil osalemisest. Miks mitte teha midagi täiesti tegistsugust ja läbida 42 kilomeetrit ihualasti?
Kuna Janek Oblikas oli seal juba 2017-ndal aastal käinud (samuti juubelil, temal täitus seal 50 maraton), ei olnud Soomlaste jooksupidu mulle täiesti võõras.
Iko, täiesti ootamatult: “Appi, emme, mul on ruttu vanni vaja! Ma ei püsi muidu enam tahkena!”
Ma ei ole väga kogenud juht ja täna sõitsin vist esimest korda maanteel veidi pikemat otsa.
Autos oli lämmatavalt palav.
Lapsed olid tagaistmel; Mia magas ja Iko oli ka mõnda aega vaikne olnud.
Ühel hetkel hakkas Iko öökima – tõsiselt rõvedalt ööima. Nagu ta oksendaks ja tal oleks samal ajal ka krambid.
“Iko, mis on?! Mis juhtus?” küsisin, valmis juba pidureid blokki lööma. Äkki tõesti sai kuumarabanduse või midagi.
“Midagi ei juhtunud,” vastas Iko särades, nagu tõepoolest poleks midagi juhtunud, “Ma lihtsalt proovisin endale kätt kurku toppida!”
Lugemiselamused: Jaanuar 2019
Selle aasta esimest lugemiskokkuvõtet tuli nüüd küll pikalt oodata. Tahaks öelda, et kaua tehtud kaunike, aga ega mul tegelikult midagi väga erilist pakkuda ei ole. Loetud sai võrdlemisi vähe – kokku 5 raamatut 1061 lehekülge.
Võiks ju vabandada, et sain jaanuaris autojuhiload ja et seetõttu jäi bussis lugemise aega vähemaks, aga… Aga tegelikult, ega ma eriti ikka autoga ei sõida ka. Jaanuaris saigi vist ainult paar korda rooli istutud, igapäevased sõidud teen ikka ühistranspordiga.
Iko: “Emme, kas sa sured varsti ära?”
Iris: “Ei ega ma küll ei tahaks veel surra…”
Iko: “Aga kas sa tead, et kes kannatab, see kaua elab?”
Iris: “Olen kuulnud jah.”
Iko: “Siis sa pead veel palju kannatama…”