Iko jändab laua ääres piimapaki ja tassiga. Üks hetk käib tassitäis piima kummuli ja kõik kohad on laga täis.

Iris hakkab torisema – talle jäi loomulikult mulje, et Iko mängis tassiga. Ka Mia asub kohe Irise poolele ja saadab Ikole tapva pilgu.

Iko vihastab ja tahab Miale kallale minna.

Enne, kui rusikad käiku lastakse, astub Iris vahele: “Iko, miks sa Miat lüüa tahad?”

Iko, vihaselt, pooleldi karjudes: “Sest Mia vaatas mind sellise pilguga nagu ma oleksin süüdi!”

Mia jääb võrdlemisi rahulikuks ja vastab: “Harju ära! Kui sa endale naise saad, hakatakse sind väga tihti niimoodi vaatama.”

Iris oli nädal aega kodust ära ja naastes alustas koristusrallit. Pärast kaht päeva kraamimist hakkab elamine juba vaikselt ilmet võtma.

Mia käib vetsus, pärast mida Iris avastab, et ta on sealt lihtsalt minema jalutanud, oma jälgi kaotamata.

Iris: “Mia, sa pole jälle vett peale tõmmanud!”

Mia juba joonistab teises toas ja hõikab muretult vastu: “Ah emme, ära nüüd nii korralikuks ka hakka! Ma olen harjunud seapesas elama.”

Mia kaotas oma telefoni ära. Ja mis veel kõige parem – ta oli selle ka välja lülitanud, nii et ei saanud ei helistada ega positsioneerida.
 
Mina: “Miks sa üldse oma telefoni välja lülitasid?”
 
Mia: “Mingi võõras number helistas mulle ja ma ei tahtnud, et ta tunni ajal uuesti helistaks…”
 
Mina: “Miks mingid võõrad numbrid sulle üldse helistavad?”
 
Mia: “Ma ei tea…”
 
Mina: “Kas varem on ka võõrastelt numbritelt helistatud?”
 
Mia: “Mõnikord…”
 
Mina: “Kas sina oled ka võõrastele numbritele helistanud?”
 
Mia: “Mõnikord…”
 
Mina: “Miks sa võõrastele numbritele helistad?”
 
Mia: “Noh, ma küsin, et kas neil vett on. Ja kui nad ütlevad, et on, siis ma ütlen, et minge peske jalad puhtaks ja kobige voodisse!”
 
 
Peaks nagu pahandama, aga tegelikult on paganama naljakas….
 
(Ja telefoni leidsime ka Mia koolikotist üles)

Iris tuli koju ja täitis möödapääsmatut kohustust ehk tegi perele süüa.

Iko (5a) jõudis lasteaiast koju, pesi käed, võttis kapist poti ja alustas väga teadlikult pudru keetmist.

Kuna Iris oli juba söögi valmis teinud, palus ta Ikol lõpetada: “Kui sa tingimata putru soovid, siis seda jäi ka hommikust alles.”

Iko jäi endale kindlaks: “Mina tahan just praegu ise putru keeta!”

Iris ei murdunud ja jäi endale veel kindlamaks: “Kohe kindlasti ei hakka sa praegu putru keetma!”

Selle peale läks Iko näost tulipunaseks, valas potist vee ära ja, pott õnnetult käes rippumas, röökis täiest kõrist: “MIS TUNNE SINUL OLEKS, KUI SA TULED KOJU JA SUL EI LUBATA ISEGI SÜÜA TEHA!!!”

Milliseid Tallinna muuseume väikelastega külastada?

 

Kuna minu puhkuse algusele sattus ka koolivaheaeg, võtsin oma lapsed (poiss Iko 5, tüdruk Mia 8) näppu ja seiklesime kümnes Tallinna muuseumis. Päris palju – ja tegelikult oli see otsapidi seotud ka minu praktikaga; tahtsin teada, millised eksponaadid (minu) lapsi paeluvad ja millised mitte.

Continue reading Milliseid Tallinna muuseume väikelastega külastada?