Kas lapsed saavad asjadest väga teistmoodi aru või on asi selgitajas.

Igaljuhul oli lugu nii, et viimasel ajal on jõle palju toiduga pirtsutamist, järele jätmist ja ära viskamist. Taaskord oli söögiaeg, kui Mia nõudis seda, teist ja kolmandat ning peale ühte ampsu teatas, et rohkem toitu ei võta suu sissegi.

Irisel sai mõõt täis ja mõtles, et nüüd on aeg last natuke ehmatada. Otsis netist nälginud laste pilte ja seletas, et maailmas on palju lapsi, kellel pole kodus üldse süüa ning need lapsed oleksid väga tänulikud toidu eest, mille meie lihtsalt prügikasti viskame.

Mia oli olukorrast ja piltidest täpselt nii šokeeritud, kui Iris lootis. Kogu asja peale jäi Mia väga mõtlikuks, vaatas oma taldrikusse ning ütles: “Ma söön kohe kõik ära, muidu nälgin samamoodi nagu need lapsed, kes nendel piltidel olid.”

Peale seda käis terve õhtu murelikult ringi ja küsis, kas meil ikka süüa on ja ega ta pole juba nälga suremas. Õhtul Miat voodisse pannes pidi veel üle lugema kõik pereliikmed, kellelt süüa saab.

Niisiis vanaemad, vanaisad, tädid, onud ja nende lapsed – ärge üllatuge, kui Mia kontrollib, kas teil ikka süüa on.