Pistke p***e need vilkuvad reklaamid!

Vilkuvad reklaamtablood võivad öises linnas ju lummavadki ja ilusad olla, ent veebilehtedel ajavad nad parajalt närvi küll. Kuna Ekspressis ilmus paar päeva tagasi intervjuu AdBlock Plusi looja, Wladimir Palantiga, mõtlesin ka mõned oma mõtted ses osas kirja panna. Kas reklaamid on siis ikkagi üdini halvad ja väärt p***e pistmist?

Olgu öeldud, et ega see Ekspressis ilmunud intervjuu väga sisukas just ei ole, nii et selle pärast piletit osta ei tasu. Ekspressis on aga üsna segane nupp “Jaga ühte lugu korra kuus tasuta.” Nii et ülaloleva lingi kaudu saab muidu tasulist lugu tasuta lugeda.

Wladimir Palant ütleb, et AdBlock tuleb tegelikult veebilehtedele kasuks, sundides neid pakkuma paremat sisu ning läbimõeldumaid reklaamlahendusi. Väidetavalt jäetakse blokeerimata reklaamid, mis ei ole kasutaja jaoks häirivad. Tegelikult blokeeritakse ikkagi peaasjalikult selle järgi, kust reklaam tuleb (milline on failinimi, kust serverist / kaustast seda päritakse vms). Mingit sisuanalüüsi AdBlock (eriti) küll ei tee.

Võib-olla mujal maailmas või mingite reaalselt suurte saitide puhul teeb, ent Eesti lehtede puhul on kõik ikkagi üsna faili asukoha põhine.

Tõsi – soovitud tulem võiks olla, et veebileht vähendab oma reklaami hulka, mistõttu inimesed jätavad üldse adBlocki peale panemata. Samas piisab sellest, et on üks hull, kes oma portaali bänneritega üle külvab. Külastaja paneb adBlocki peale ja päris ta hakkab seda teiste lehtede jaoks maha võtma.

Ning eks ole mõttemall ju ka pigem selles suunas: “Oh, nii palju inimesi kasutab mingit reklaamide blokeerijat. Eks paneme siis lehele bänneripindu juurde, muidu me ei saa oma näitamisi / raha kokku.” Nii katkeb ka nende kannatus, kes siiani ei olnud AdBlocki installinud ja ring tõmbub aina koomale…

Eks muidugi, esimene lahendus on oluliselt kiirem, kui teine. See toob kaasa kohese näitamiste kasvu, mis ilmselt mõne aja pärast jälle langema hakkab. Eks muuda miljonid bännerid ka lehe aeglasemaks ja ebamugavamaks, nii et lisaks adBlocki kasutajate hulga kasvamisele hakkab vähenema ka üldine külastajate arv.

Nii polegi midagi imestada, et üha enam sisu muutub vaid tasuliselt kättesaadavaks. Ajakirjanikud, turundajad, kujundajad, programmeerijad, bossid jne jne tahavad ju kõik palka saada. Ning kui seda enam reklaamist ei tule, tuleks seda hankida mujalt.

Naiivselt võiks ju öelda, et müüge siis vähem reklaami, aga kallimalt. Ent tegelikult see ei toimi. Mina reklaamiostjana ei ole valmis maksma rohkem, kui on reklaamist saadav potentsiaalne tulu. Eesti on aga teadagi väike. Ja kui Facebookis ja Googles ja Instagramis ja YouTubes reklaamimine on oluliselt odavam ning inimesed kasutavad neid ka, siis miks peaks mujal rohkem maksma?

Niisiis, teenused muutuvad tasuliseks. Ilmselt on selleks praegu ka üsna õige aeg. Ca 5-10 aastat tagasi kujutas vaevalt keegi ette, et hakkab internetis millegi eest maksma. Muusika oli tasuta, filmid olid tasuta, programmid olid tasuta. “Piraatlus, muidugi – aga see ju pole päriselt kuritegu!” oli toonane mentaliteet.

Praeguseks on selline suhtumine vaibumas. Eks piraaditakse endiselt, ent mitte enam kõike. Mugavuse nimel ollakse valmis maksma. Ja sellest, et ka internetist varastamine on keelatud, saadakse üsna hästi aru.

Ei tohi aga unustada, et igasugused digilehed ja Netflixid ja Spotifyd on mugavusteenused. Kui igaüks eraldi võib maksta üsna vähe, siis kokku teevad erinevad subscriptionid juba arvestatava kulu. Ja see kulu on ilmselt esimene, millest ollakse valmis loobuma, kui on vaja rahakotiraudu veidi koomamale tõmmata.

Muidugi on ka erandeid, nagu pastor Israel Löfberg Kaari Utrio romaanis “Kirikla neiud”. Kuigi pere oli vaene, elades näljas ja viletsuses, pidid pastori ajalehed ikka käima. Ning 1830-ndatel polnud ajalehed sugugi odav lõbu. Ent sellised inimesed on pigem erandlikud.

Mina ise usun, et mõni aeg kasvab tasuliste teenuste hulk ning üha rohkem sisu muutub vaid raha eest kasutatavaks. Siis saabub aga murdepunkt ning liigutakse edasi nö Spotify ärimudeliga. Ehk et kogu sisu on küll tasuta saadaval, ent makstes on võimalik saada mõningaid täiendavaid hüvesid ning reklaamivabadust.

YouTube Red (YouTube tasuline versioon, mis veel Eestisse jõudnud ei ole) on selle ärimudeli hea näide. Lisaks reklaamivabadusele pakub Red ammuigatsetud võimalust – panna YouTube app taustale, jättes samas muusika mängima.

Teine teema on muidugi reklaamide kvaliteet. Kuna enamus agentuure on tugeva print- ja telereklaami põhjaga, ei osatagi veebi jaoks midagi välja mõelda. Võetakse lihtsalt printreklaam, kohendatakse mõõtu ja ongi valmis. Ja kõige toredam on see, et ka klient on sellega rahul.

Veel hullem on olukord maandumislehtedega ehk sellega, kuhu sind pärast bännerile klikkimist suuntakse. Üldjuhul on selleks kas kodulehe avaleht või siis Facebooki leht. Ei mingit call-to-actionit või midagi, mis suunaks inimest kohe tegutsema. Internetis reklaamimise peamine kasu peaks ju olema aga just see, et selle abil on võimalik inimene kohe tegutsema saada.

Õnneks on ka ses osas olukord paranemas.

Kunagi oli selline populaarne mäng nagu Neopets. Sisuliselt oli tegu veebipõhise tamagotchiga – saad mingi eluka, kelle eest pead hoolitsema. Teda toitma, temaga mängima. Ja sinu rõõmuks ta kasvab ja areneb. Neopetsi reklaamimudel oli omal ajal ainulaadne – veebilehel ei olnud bännereid, ent erinevad mängus kasutatavad tooted olid ära bränditud. Ehk et süüa said anda vaid Kellogs’i helbeid (või mis iganes tootja omi) jne.

Umbes sama reklaamimudel on nüüd taaskord avastatud. Ainult et tamagotchideks (või taskudinodeks, nagu neid eesti keeles kutsuti) on blogjad ja youtuberid. “Brändid võtsid youtuberitelt süütuse” kirjutab Postimees – ehk et taskudino on munast koorunud.

Bännerid ei kao ilmselt siiski kuhugi. Aga hea ja pilkupüüdev bänner ei pea sugugi keerukas olema. Alljärgnev bänner on üks minu lemmikutest, millega reklaamis end kunagine populaarne jututuba Armastusesaal.org. Mina olen ta salvestanud kunagi 2008. aastal, ent tõenäoliselt on tegu veel vanema pärliga:

Armastusesaal.org

No ütle, et ei kutsu klikkima. :)

Ja tegelikult võib bännerite ja vilkuvate huinamuinade üleküllus muutuda omamoodi lahedakski. LINGsCARS on nii hea näide, et ma soovitan kindlasti pildile klikkida ja järgi vaadata:

Lingscars

 

 

Ahjaa, mina ise AdBlocki ei kasuta. Ta on mul küll olemas (nagu ka mitmed teised reklaamide blokeerijad), kuna lehti on vaja testida nii adBlockiga kui ka ilma. Aga igapäevaselt hoian adBlocki maas, selle pärast et:

  1. Mitmed lehed näevad ilma reklaamideta jubedamad välja kui koos reklaamidega
  2. Ma tahan näha, kas keegi on mõne ägeda reklaami teinud. Ja mida üldse tehakse.
  3. Kui tarbin tasuta sisu, siis on ju loogiline, et miskitpidi peab selle sisu looja ka raha saama. Nii et las need bännerid siis vilguvad.

Kui aga mingi asi (teenus, app vms) mulle tõesti meeldib ja kasutan seda rohkem kui korra kuus, siis tavaliselt ka maksan ja vabanen reklaamidest.

 

Päisepilt: MK Feeney

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *