Lugemisaasta 2016

Lapsena lugesin ma väga palju raamatuid. 2-3 raamatut päevas ei olnud sugugi haruldane. Ja mitte ainult lasteraamatud, ikka kõik, mis kätte juhtus.

Täiskasvanuna jäi aga lugemine mitmeteks aastateks soiku. Pidevalt tundus, et selleks pole aega. Lugesin vaid erialast kirjandust – olgu siis kooli või tööga seotut. Ilukirjandus tundus liiga “lihtne”, et sellele oma aega kulutada.

Ühel hetkel avastasin aga, et sulg ei jookse enam nobedalt ning kirjalik väljendusoskus on tõsiselt mandunud. Et seda parandada, pöörasin eelmise aasta alguses taas pilgu ilukirjanduse poole.

Tegelikult mulle ju lugeda meeldib, lausa väga. Ning ei ole see ilukirjandus liiga lihtne midagi. Teinekord annab mõni hea romaan hoopis paremaid ideid kui paks, valemeid ja teoreeme täis tuubitud eepos termotuumareaktsioonidest.

Oma lugemispäevikut pean Goodreadsis. Mingist hetkest eelmise aasta kevadel olen iga loetu raamatu juurde ka mõnesõnalise kommentaari lisanud.

Goodreads pakub ka sellist toredat võimalust nagu Reading Challenge. Ehk siis märgid ära, mitu raamatut tahad aastas lugeda ja vaatad, kas saavutad oma eesmärgi.

Minu 2016 aasta eesmärgiks oli 100 raamatut, ent päris selleni siiski ei jõudnud. Ent ka loetud 85 raamatut ei ole sugugi halb tulemus. Kokkuvõtte 2016 aastal loetud raamatutest on näha siin.

Tegelikult võib olla, et lugesin ka 100 raamatut. Miale loetud lasteraamatutest sai sisse kantud mõned üksikud. Keeruline on öelda, mis on päris läbi loetud ja mis mitte, kuna loeme Irisega korda mööda. Samuti saab mõnda peatükki loetud kümneid kordi, samas kui mõni teine jääb vahele. Ent nende üles märkimata lasteraamatutega võib 100 kokku tulla küll.

Päris palju lugesin ka vanu raamatuid. Olen neid erinevatelt sugulastelt saanud kastide viisi ja nende sorteerimine on alati olnud paras katsumus. Vähe on raamatuid, mida tahaks ära anda. “Ma ükskord loen,” on põhiline argument. Nüüd on see ükskord siis käes – loen ja siis otsustan, kas annan ära või jätan riiulisse. Ja ausalt – enamus raamatuid jäävad riiulisse. Nii et ei ole see nõukaaegne kirjandus puhas makulatuur midagi, nagu paljud üritavad väita.

Pisuke kokkuvõte, aastal 2016:

• Lugesin 85 raamatut, st keskmiselt üks raamat iga 4,3 päeva järel
• Lugesin 18 088 lehekülge, st keskmiselt 49,4 lehekülge päevas
• Keskmine hinnang loetud raamatutele oli 3.9/5
• Keskmine raamatu paksus oli 218 lehekülge

 

Sel aastal seadsin eesmärgiks taas 100 raamatut ja läheb päris hästi. Tänaseks olen lõpetanud 8 raamatut, mis tähendab, et oma seatud eesmärgist olen isegi veidi rohkem lugenud.

 

Üks kommentaar, mida olen väga palju kuulnud, on et tahaks ka lugeda, aga aega ei ole. Tegelikult on aega kõigil ju sama palju ja see on puhas valikute küsimus. Ning ega tegelikult ei peagi seda aega kuskilt juurde varastama.

Mina loen enamus lehekülgi bussis (iga päev tööle, kooli, koju sõites) ning kodus suitsul käies (teen e-sigaretti koridoris ukse taga; naabrid on juba korduvalt soovitanud mul ukse taha ka mõni tugitool tõsta).

 

Kuna hiljuti kuulsin, et heaks tulemuseks peetakse aastas 13 raamatu lugemist, siis toon lõpetuseks suvalises järejorras välja eelmisel aastal loetud raamatutest selle kuraditosina, mida kindlasti soovitaksin lugeda:

1. Edgar Allan Poe – Novelle
2. Isaac Asimov – Jumalad ise
3. Petras Cvirka – Frank Crook
4. John Tiffany, Jack Thorne, J. K. Rowling – Harry Potter and the Cursed Child
5. Magda Szabo – Katalini tänav
6. Leelo Tungal – Kristiina, see keskmine
7. Lee Child – Külaline
8. Edgar Rice Burroughs – Tarzan
9. Agatha Christie – Roger Ackroydi mõrvamine
10. Stanislaw Lem – Tagasitulek tähtede juurest
11. Alfred Hitchcock esitab: Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud
12. Urlich Plenzdorf – Legend lõputust õnnest
13. Suvaline krimka E. S. Gardnerilt

Mingeid kommentaare raamatute kohta siia lisama ei hakka, need on kenasti Goodreadsis olemas. Milleks ennast korrata. :)

Kui aga kellelgi peaks tekkima huvi, miks ma just mõnda neist raamatutest soovitan, siis küsige julgesti. Näteks kommentaarides.