Lugemiselamused: September 2017

Septembris sai loetud küll veidi rohkem, kui suvekuudel, ent raamatute hulk jäi siiski võrdlemisi tagasihoidlikuks.

Läbi loetud sai 6 raamatut, mis tähendab, et kokku olen sel aastal lugenud 56 teost.

Kolm raamatut tulid riiulilt, kaks raamatuvahetusest ning ühe laenasin. Seekord juhtusid kõik olema võrdlemisi uued raamatud – välja antud pärast 1953. aastat. Ja uusim isegi 2016ndal.

Lehekülgedesse ümber arvutatult sai neid pööratud 1296 korda (2017 aastal kokku olen lugenud 13 756 lehekülge). See teeb ca 43,2 lehekülge päevas.

 

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Vaatamata sellele, et loetud raamatuid just eriti suurel hulgal ei olnud, üritan neist pooled välja valida ja kolm parimat ka soovituseks esile tõsta:

 

Mauri Kunnas – Jõuluvana (Goodreadsis)

Üldjuhul ma Miale loetud lasteraamatuid Goodreadsi ei kanna. Kuigi nende hulgas on tõesti väga toredaid teoseid, on pahatihti keeruline öelda, kas ja millal mõni raamat läbi loetud sai. Loeme tihti Irisega korda mööda; mõnest hirmsast peatükist hüppame üle ja mõnda teist loeme kümme korda.

Septembris sattus neid nimekirja aga lausa kaks (lisaks “Jõuluvanale” ka “Kalle Blomkvist ja Rasmus”).

“Jõuluvana” on üks raamat, mis on mul lapsepõlvest eredalt meelde jäänud. Mul endal seda ei olnud, aga klassivennal oli. Ja kõik seal toimuv – eriti just need pildid ja kirjeldused tehastest – tundusid nii reaalsed ja lahedad.

Nüüd, 20+ aastat hiljem seda raamatut Miale ette lugedes hakkas fantaasia sama võimsalt lendama.

 

Stephen King – Isemoodi aastaajad (Goodreadsis)

“Neli aastaaega” on õuduskirjanduse suurmeistri nelja lühiromaani koondav teos.

Nii nagu erinevad üksteisest aastaajad, on ka antud kogumikku kogutud lood väga erinevad. Mõni meeldib rohkem, mõnest meeldivad mingid elemendid ja mõni jätab täitsa külmaks. Aga väärt lugemine on see igal juhul. No ja kuigi King on eelkõige teada-tuntud kui õuduskirjanik, ei ole raamatus mitte õudukad, vaid… Isemoodi lood.

 

Katrin Pauts – Politseiniku tütar (Goodreadsis)

Ma ei tea, kas oleksin selle raamatu esile tõstnud, kui Katrin Pauts ei oleks kodumaine autor. Ma ei tea, kas oleksin selle raamatu esile tõstsin, kui tegu ei oleks Pautsi debüütromaaniga. Suurepärane see just ei olnud, aga põnev ja ladus lugemine kindlasti.

Kuna Eestis krimikirjanikest just ei uputa, siis soovitan igal juhul ka “Politseiniku tütre” kätte haarata.

 

Päisepilt: Pexels.com

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *