Lugemuse suhtes ei olnud juuli sugugi halb kuu – vähemalt nii võib öelda kuue loetud raamatu ja 1326 lehekülje põhjal. Küll aga juhtus kuidagi nii, et loetud raamatute hulgas ei olnud midagi, mis oleks suu ammuli jätnud või sügavalt positiivse mulje jätnud.
Loetud raamatutest tulid neli riiulilt, üks raamatuvahetusest ja ühe ostsin.
Käesoleva aasta lugemissaldo tõusis seega 43 raamatu ja 9380 leheküljeni.
Erakordselt palaval juulil lugesin 42,8 lehekülge päevas. Pole paha – see on küll alla keskmise, aga üks nädalajagu puhkasin ka. Ning lastega ringi seigeldes on nii palju muud põnevat ette võtta, et raamatute lugemiseks suurt mahti ei jää.
Üks raamat sai loetud ca 5,2 päevaga.
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Seekord ma aga kolme paremat välja tuua ei saagi. No lihtsalt ei sattunud kätte nii palju häid teoseid.
Et aga midagigi esile tõsta, siis teen kummarduse hoopis Sven Grünbergile “Hukkunud Apinisti hotelli” muusika eest. Vendade Strugatskite teos oli üks juulikuus loetud raamatutest ja pean ütlema, et film meeldis mulle oluliselt rohkem. Ja eriti just filmimuusika.
Nii et sedapuhku on alternatiivse raamatukujunduse asemel alternatiivne plaadikujundus: Sven Grünberg – “Ball”
Strugatskitega on mul üldse kuidagi kummaliselt läinud… Siiani olen lugenud (üks erand välja arvatud) nende raamatuid, milles on koos kaks lugu. Üks neist on olnud üsna nõrk ja teine seevastu suurepärane.
“Hukkunud Alpinisti hotell” troonis kaante vahel uhkes üksinduses ja jäi minu jaoks keskpäraseks.
Ilmselt tõstavad aga film ja Grünbergi muusika selle teisele tasemele.
“Ball” ei ole muidugi filmi ainus muusikapala, aga vaieldamatult on see kõige tuntum (ja imho ka kõige parem).
Grünberg ise on Elu24 veergudel öelnud:
Nõukogude ajal oli nii, et eestikeelne koopia jäi ainult Eestisse ja muu NSV Liidu tarbeks tehti venekeelne koopia. Absoluutselt vastuvaidlematu oli, et need laulud lauldi vene keeles üle.
Ega helilooja seda ei kontrollinud, kes vene lauljatest üle laulab. Tehti ära ja pidid leppima. Mõtlesin siis välja sellise kavaluse, et ei saagi seda vene keeles üle laulda – teksti ei olnud. Balli laul on ju häälikute jada. Ehkki olukord tingis selle, kukkus asi ka sisuliselt hästi välja. See ongi ju nagu mingi tulnukate keel, mis andis ka loole erilise varjundi. Ma ei teagi maailma muusikast ühtegi teist lugu, mis oleks niimoodi tehtud.