Sel aastal juhtus kuidagi nii, et meie mardi- ega kadrisandina jooksma ei jõudnudki. Halloweeni ajal ka komme pommimas ei käinud.
Õnneks on aga täna andresepäev – mine tea, äkki läheme hoopis õhtul santima. Sest jah – vanal heal ajal käidi ka Andrest jooksmas!
Eelmisel aastal käisime marti jooksmas ja lastel on siiani meeles, kuidas vanaisa nad maiustustega üle külvas. Nii et tegelikult olid nad üsna õnnetud, kui mardi- ja kadripäev märkamatult mööda libisesid.
Juhtus lihtsalt kuidagi nii, et neil päevadel olid mingid muud toimetused ees. Ja Halloweeni ajal santimas käimine ei ole (veel) omaseks saanud.
Nagu vist suuremale hulgale eestlastest. Selgi aastal tõusis (sotsiaal)meedias Halloweeni ajal teemaks, et selliseid pühasid ei tohiks üle võtta ning et me peaksime oma kultuuri säilitama. Noh, tuleb välja, et andresepäeval santimine on igati meie kultuuri osa.
Mulle ausalt öeldes meeldib Halloween ka. Mida rohkem põhjust tähistamiseks, seda rõõmsam ju elu on. Ja pime aeg vajabki igasuguseid rõõmupühasid.
Kui mardi- ja kadripäeval on kombeks laulda ja pererahvale igasugust õnne soovida, siis esmapilgul võib tunduda, et Halloweenil ei pea maiustuste saamiseks justkui midagi tegema. Päris nii see siiski ei ole – Halloweeni pearõhk on kostüümidel. Just nendega püütakse üksteist üle trumbata; olla leidlikumad, päevakohasemad või lihtsalt uhkemad.
Vähemalt ameerikamaal. Meie külma sügisesse selline kostüümipidu tõepoolest hästi sobida ei taha – mis vahet sel on, kui uhke kostüüm sul seljas on, kui seda katavad paksud joped, mütsid, sallid, kindad, tekid jms. Aga eks seegi sunnib ju aina leidlikum olema.
Paratamatu on, et ajas kombed ja tavad muutuvad. Nii ei olegi selles, midagi halba, et Halloween ka Eestis kanda kinnitamas on. Või et mardi- ja kadripäev ei ole enam samasugused, kui vanasti.
Kahju ainult, et Andreseid eriti jooksmas ei kohta. :)
Sandiks käimine pärineb ajast, mil mööda maad reisisid ande koguvad kloostrite kerjusmungad. Ilmselt tuleb ka sõna “sant” mitte sõnast “sant” (nagu “sandistama” vms), vaid hoopis pühadest kirikulauludest. Neis kõnas pidevalt “sanctus” (püha ladina keeles).
Olen kuskilt kuulnud ka seda teooriat, et kõik meie muistsed santimised (nii Mardid, Kadrid kui ka Andresed) aitasid saaki küla talude vahel paremini ära jagada. Ühes talus oli parem kartulisaak, teises sahvrid õunu täis jne. Sandid aitasid sahvrite sisu võrdsustada – eks anti ikka seda, mida üle oli.
Aga proovi sa tänapäeval mõnele mardisandile kaalikas pihku pista!
Aga tagasi andresepäeva juurde. Kui mardisandid olid mehed ja kadrisandid naised, siis andresed olid… Loomulikult samuti mehed!
Tänapäeval võivad andrest joosta aga kõik, kes tahavad.
Väidetavalt laulsid andresesandid mardi- või kadrilaule, refrääniga “Andres, Andres”. Näiteks nii: “Laske sisse mardisandid, Andres, Andres”. Vist. Ma arvan. Ega ma ka täpselt ei tea.
Ja polegi väga oluline – oma kogemusest (olen ju ka ise Andres) võin öelda, et Andres laulda ei oska ega viisi ei pea.
Ringi käidi maskeeritult või tahmaga kaetud näoga. Aga – kuna mina olen ka Andres ja käin ka vahepeal jooksmas, siis pakun ka omalt poolt mõned ideed, kuidas võiks üks õige andresejooksmiskostüüm välja näha:
Kuna jooksusärke jagatakse pea igal suuremal võistlusel, on mul neid kodus paras virn. Kes tahab laenata, küsigu. :)
Protip: On levinud ka uskumus, et kes andresepäeval õuna sööb, see näeb öösel oma tulevast unes. Kui tahad eriti kindel olla, pane poolik õun ööseks padja alla ka. :)
Protip 2: Kui võimalik, siis pane santima minnes selga midagi, kus on suurelt kirjas “ESTONIA” või “EESTI”, siis on siililegi selge, et hoiad meie rahvakultuuri au sees!
Ilusant andresepäeva kõigile Andrestele ja kerget jalga ning rasket kommikotti andresesantidele!