Detsember on juba ammu selja taha jäänud ja õues rõõmustleb suur kevad. Mina olen aga endiselt oma eelmise aasta viimase kuu lugemiskokkuvõtte võlgu (no ja tegelikult ka jaanuari ja veebruari omad ka).
Aga alustame detsembrist, küll tulevad teised talvekuud ka. Kunagi.
Sama moodi, nagu detsember ei ole põllumehele eriti viljakas kuu, jäi ka minu lugemissaak üsna kesiseks. Sest mida muud saaks öelda 4 loetud raamatu ja 673 lehekülje kohta.
Loll on muidugi see, kes vabandusi ei leia. Peamiseks põhjuseks on ilmselt see, et bussiga sõitmist oli oluliselt vähem (koolis said loengud läbi ja pühade ajal ei olnud vaja ka tööl käia). Kuna tegemisi on alati kuhjaga, ei ole neid õhtuid, mil raamatuid kätte võtta ka just jalaga segada.
Seda enam, et väga säravaid raamatuid mul seekord kätte ei sattunudki.
Neljast loetud raamatust tulid kaks riiulist, üks Raamatuvahetusest ning ühe ostsin.
Õnneks ei olnud ükski loetud raamatutest ka otseselt halb. Ometi ei suutnud nad mind vist piisavalt haarata – ühe raamatu lugemiseks kulus veidi üle nädala ning päevas närisin end läbi vaid 22 leheküljest. Ning seda on tõesti häbiväärselt vähe.
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu loetud raamatuid ja kommentaare siin ette laduma ei hakka.
Ka kolme lemmikut ei ole mul seekord välja tuua. Tegelikult isegi ühte mitte – mitte ükski loetud raamatutest ei olnud piisavalt suurepärane, et teda kuidagi esile tõsta.
Et aga oma Photoshopi-oskusi täiendada (ehk et mul oleks ikka põhjust pilte vorpida), teen alternatiivse kaanekujunduse ikka. Sedapuhku aga mitte konkreetsele raamatule, vaid hoopis Erle Stanley Gardneri loodud Perry Masonile. Olgu ta siis näiteks hoopis plakat või flaier vms:
Detsembrikuus sattus minu kätte Gardneri “Sihvakasääreliste modellide juhtum”. Ausalt öeldes ei ole ma kindel, kas ma olen seda kunagi varem lugenud või mitte – lapsepõlves neelasin kriminaalromaane nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks.
Kõigist krimkade kangelastest oli minu vaieldamatuks lemmikuks juba siis just Perry Mason. Tema nutikus, enesekindlus, piiri peal mängimine ja ootamatud lõpplahendused lihtsalt paelusid. Mitte et Holmesil või Poirot’l või miss Marplel midagi häda oleks olnud. Aga Perry Mason oli (ja on vist siiani) lihtsalt kõigist üle.
Nagu laulis ka Ozzy Osbourne:
Who can we get on the case?
We need Perry Mason
Someone to put you in place
Calling Perry Mason again
Again
Olgu see pilt siis austusavaldus kõigile Erle Stanley Garneri kirjutatud 82 romaanile, mille peategelaseks Perry Mason on.