Kümnes maraton – alasti maailmameistriks!

Juubeleid tuleb ju ikka meeldejäävalt tähistada. Nii hakkaski mul jaanuari lõpus, kui üheksas maraton sai selja taha jäetud, kuklas tiksuma mõte Nakukymppil osalemisest. Miks mitte teha midagi täiesti tegistsugust ja läbida 42 kilomeetrit ihualasti?

Kuna Janek Oblikas oli seal juba 2017-ndal aastal käinud (samuti juubelil, temal täitus seal 50 maraton), ei olnud Soomlaste jooksupidu mulle täiesti võõras.

Sel aastal toimus Nakukymppi juba 16ndat korda. Nagu nimestki võib välja lugeda, on põhisüdmuseks 10 km jooks. Ning jooksjad on kõik alasti – ainsateks lubatud kehakateteks on jalatsid ja müts. Naistel on lubatud ka rinnahoidja või topp, aga ega seda võimalust eriti ei kasutata. Kui alasti jooks, siis ikka täiesti alasti!

Igatahes, jaanuari alguses hakkasin selle teemalisi mõtteid mõlgutama ning ühel õhtul saunas istudes pakkusin idee ka mõnele sõbrale välja. Üllatavalt oli Roland pikemalt mõtlemata nõus – ta oligi plaaninud millalgi juuni keskel oma esimese maratoni ette võtta.

Ma arvan, et saun on üldse üks põhjuseid, miks Nakukymppi nii populaarne on (10 km distantsi läbis sel aastal üle 120 jooksja). Soomes on ju ka väga tugev saunakultuur ning seetõttu ei ole alasti seltskonnas viibimine täiesti võõras. Kui see on okei ühel juhul (segasaunas), siis on see okei ka teistel juhtudel (näiteks joostes).

Algselt ei olnud sel aastal maratonidistantsi kavas. Kuna Facebooki grupis tekkis aga piisavalt huvilisi, otsustas Aarne Heino (mees, kes Nakukymppi algatas ning korraldas seda kuni 2017 aastani) ka maratoniraja maha mõõta. Seega oli nakumaraton Nakukymppi kõrvalürituseks. Ja eks seda näita ka osalejanumbrid – 10 kilomeetrit jooksis 120+ inimest; maratonirajal olime viiekesi (kaks eestlast ja kolm soomlast). Soome 100 maratoni klubi reeglite järgi läheb jooks arvesse, kui selle lõpetab vähemalt 5 jooksjat – nii et ka see tingimus sai täidetud.

Mõned nädalad enne Soome sõitu sain kampa ka teise sõbra. Maagu küll maratoni ette ei võtnud, aga 10km distants tundus talle igati vastuvõetavana. Ja taaskord – pigem mokaotsast esitatud ettepanek, ilma igasuguse kaasameelitamise ja veenmiseta, aga Maagu oli üsna kohe nõus. Seda enam, et Soome sõit oli talle tasuta – 3-5 reisija eest Tallink raha ei küsi.

Niisiis alustasime 14. juuni varahommikul oma teekonda. Õnneks oli küllalt aega Helsingist Padasjokisse sõita. Olen üsna värske lubade omanik ning võõras riigis kihutama hakata ei tahtnud. Aga oma rohelise Opeliga kulgesime kenasti edasi ning mõned suitsu- ja jäätisepausid hiljem olimegi 160 kilomeetri kaugusel Helsingist, kesk Soome pärapõrgut.

Tõepoolest, Padasjoki (Nakukymppi toimub tegelikult keskusest veel 15 kilomeetri jagu eemal) on pisike koht kesk põlde ja metsi, kus suuremal osal aastast mitte midagi ei toimu. Enim inimesi meelitabki sinna igal aastal toimuv Nakukymppi.

Jooksjastest rohkemgi tuleb kohale pealtvaatajaid. Ka ses suhtes on Nakukymppi üks eriline üritus – kui tavaliselt on maratonide või jooksuvõistluste osalustasud üsna soolased, siis Nakukymppi on jooksjatele tasuta. Küll aga peavad pealtvaatajad oma rahakotirauad avama. Sedapuhku oli mittejooksjatele piletihinnaks 5€. Kuna maksta saab vaid sularahas, siis on kaardifännidel kohale jõudes vaid kaks võimalust: heita samuti riided seljast ja minna lippama või pöörduda koju tagasi. Kuna üritusel eelregistreerimist ei ole, võib jooksuotsuse vastu võtta ka tõesti viimasel hetkel.

Jõudsime kohale kella ühe paiku päeval. Maratoni start anti kell 15, nii et meil oli aega ringi vaadata ja sisse elada. Ega seal muidugi palju ei toimunud – toitlustustelke seati üles, korraldajad sahmisid ringi ning saabunud olid esimesed üksikud osalejad.

Aega muidugi oli. Põhidistantsi start anti kell 19:30, seega sinna oli üle kuue tunni aega. Ometi oli esimene julge Soome mehepoeg juba riided seljast koorinud ja ootas teisi kogunejaid. Ta rääkis, et tegu on tema esimese korraga Nakukymppil ning on sõitnud kohale selleks, et tunda ennast oma kehas paremini. Et kompleksidest vabaneda ja et alasti olek tunduks loomulikuna. Julge tegu!

Ilm oli jooksmiseks üsna ideaalilähedane – pilves ja umbes 18 kraadi sooja. Vihma päris ei sadanud, aga värskendav niiskus oli õhus. Kuna Nakukymppi ei ole mitte niivõrd jooksu-, kui pigem seltskonna- või elamusüritus, siis ilmselt oleks enamus inimesi eelistanud päikselisemat päeva. Eks seda näitas ka osalejate arv – 120 jooksjat ei ole just vähe, aga vähem kui näiteks eelmisel aastal.

Üks tunnike enne maratoni starti andis maratonil osalev Terho Räsänen märku, et on ca 15 kilomeetri kaugusel bussipeatuses ning ei pääse sealt kuidagi liikuma.  Kuna meil veel aega oli, ajasin Opelile hääled sisse ning sõitsime talle järgi. Terho rääkis, et käis ka eelmisel aastal Nakukymppil, ent toona jooksis 10 kilomeetrit. Siis ei hoolinud ta ka jalavarjudest ning lippas paljajalu – mis kiviklibusel teel just kõige jalasõbralikum tegu ei olnud.

Sel korral valis Terho pikema distantsi. Oma sõnul lubas ta juhul, kui Soome jäähoki maailmameistriks tuleb, maratoni ette võtta. Kuna just nii läkski, ei jäänud ka noormehel muud üle kui oma lubadusest kinni pidada. Ja seegi kord jooksis ta ühe ringi palja jalu.

Tagasi jõudes oligi aeg hakata stardiks valmistuma. Peab ütlema, et kõige kummalisemad olidki need hetked, kui riided said seljast heidetud ning starti ei olnud veel antud. Või veelgi täpsemalt – just riiete ära võtmine oli kummastav. Ei ole ju harjunud kuskil üritusel alasti olema…

Aga kui start sai antud, ei olnud enam väga erilist vahet. Jooks nagu jooks ikka. Lihtsalt riideid polnud seljas.

Roland, kes jooksis oma esimest maratoni, küsis autos ka näpunäiteid ja soovitusi. Loomulikult sai üle käidud vana tõde – maraton algab 30-35 kilomeetril. Seega peaks alustama rahulikumalt; spurtida ja kiiremini joosta on aega ka siis, kui lõpus energiat üle on. Isegi, kui algul tundub minek ja enesetunne hea, ei tasu kõiki oma energiavarusid kohe ära põletada.

Loomulikult ununesid need soovitused kohe, kui start oli antud – Rol hakkas ees lippama, joostes ca 4:20 min/km tempoga. Ilmselgelt oli see liiga kiire – umbes 10 kilomeetri järel jõudsin tast ette ning nii jäi see kuni finishini. Rolandil õnnestus veel ühe koha võrra langeda, aga joosta oma esimene maraton alasti, minimaalsete teeninduspunktidega on juba iseenesest väga kõva saavutus!

Üks ring oli ca 5280 meetrit pikk ning maratoni läbimiseks tuli see ette võtta kaheksal korral. Joogipunkt oli seega iga viie kilomeetri järel, tagasi stardipunktis. See oli üsna minimaalne – pakuti vett ja soola. Olin kodunt kaasa võtnud veel hapukurki ja Coca-Colat; need maitsevad maratoni teises pooles alati maailma parimate asjadena. Seega said ka need värskenduslauale lisatud.

Raja esimene lõik kulges mööda maanteed ning seejärel suundus väiksemale metsateele. Raja äärde jäi nii metsa kui ka kohalike elanike maju ja suvilaid. Paar korda tabasin end mõtlemast, et mis tunne võib küll juhuslikul autoga mööda sõitjal olla – keerad rahulikult rooli ja märkad siis maantee servas jooksjat, ihualasti nagu kuskil Antiik-Kreekas.

Ei saa just öelda, et see rada kerge oleks olnud. Olen harjunud Tallinnaga, mis on lame nagu pannkook. Soome oli aga oluliselt künklikum, nii et viimaste ringide tõusud panid jõuvarud kenasti proovile.

Kuna minu maratoniajad on siiani jäänud umbes 3:40 ja 4:00 vahele, plaanisin umbes sellise ajaga ka alasti lõpetada. Ja nii ka läks – lõplik paremusjärjestus sai selline:

  1. Andres Jakovlev (EST) 3:54:12
  2. Jyrki Leskelä (FIN) 4:09:59
  3. Roland Laos (EST) 4:33:17
  4. Lare Lautiainen (FIN) 4:34:23
  5. Terho Räsänen (FIN) 5:03:11

Kuidas siis ikkagi mugavam joosta on, alasti või riides? Pean ütlema, et sellele on tegelikult keeruline vastata. Ma ei saa öelda, et ma oleksin paljalt millegipärast ebamugavust tundnud; samas ei ole mul ka riietega joostes ebamugav olnud.

Hõõrumine on samuti üks suur küsimus, mida esitatakse. Tõepoolest – mitmed osalejad määrisd enne jooksmist munad vaseliiniga kokku. Noh, et hõõrub muidu vastu reisi veriseks. Minule igasugused kreemid absoluutselt ei meeldi, nii et jätsin enda määrimata. Ja ei pidanud ka kahetsema – mingit hõõrumist või valu nagu ei täheldanud.

Eks me kõik oleme kuulnud hirmulugusid ka sellest, kuidas särk ajab maratonijooksjatel nibud veritsema. Alasti seda probleemi muidugi ei ole, aga jällegi – ka särki kandes on mul vaid korra hõõruma hakanud. Ja sedagi üsna ekstreemsetes oludes – vihma ja külma vastutuulega 2018. aastal Pärnu võidupüha maratonil.

Nii et mine võta kinni, kuidas siis parem on!

Aga arvestades, et tavalistel jooksuüritustel võib alasti jooksmise eest kinnimajjagi sattuda, siis jätan edaspidi ikka püksid jalga. :)

Teadaolevalt on täispikki alasti maratone korraldatud vaid kaks, mõlemad Nakukymppi raames. On küll analoogseid üritusi – näiteks korraldati ka Pyeongchangi olümpiamängude ajal “alasti maraton”. Ainult et seal oli distantsiks 5km ning osalejatel oli lubatud pükse kanda – no see on sama palju alasti maraton, kui Kaubamaja osturalli WRC etapp.

2017 aastal võitis esimese alasti maratoni Janek Oblikas (samuti Eestlane) ajaga 4:48:06. Minu lõpuaeg 3:54:12 teeb mind seega nii Eesti, Euroopa kui ka maailma meistriks alasti maratonis. Karikat (ega medalitki) küll ei antud, aga ühe ägeda kogemuse võrra olen rikkam igal juhul.

Vastavasisuline Guinessi rekord veel puudub – selle jaoks tuleks kogu üritus üles filmida. Mine tea, ehk võtan järgmisel aastal ette ja proovin ka ametliku rekorditunnistuse saada. Tõtt-öelda olen Guinessi rekordikarikat tahtnud juba sellest ajast peale, kui Eda-Ines Etti pea 20 aastat tagasi neid hullumeelseid sooritusi tele-ekraani vahendusel tutvustama hakkas. :)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *