Aprillikuus sai loetud küll vaid 4 raamatut, ent neljast kolm olid lausa väga head. Ja ka lehekülgi kogunes rohkem, kui aasta eelnevatel kuudel – 1284. See tähendab, et päevas sai loetud ca 43 lehekülge ning ühe raamatu lugemiseks kulus 7,5 päeva.
Paistab, et sel aastal olen uuema kirjanduse lainel. Kaks raamatut jõudsin minuni läbi Raamatuvahetuse, ühe sain sõbralt laenuks ning ühe ostsin. Ostetud raamat oli muideks see kõige halvem.
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Nagu juba öeldud, olid neljast loetud raamatust kolm lausa väga head. Nii et kolme lemmiku valimine ei olnud seekord sugugi keerukas. Ühe lemmiku välja valimine on juba tunduvalt keerukam, aga olgu selleks siis Michael Crichtoni “Järgmiseks”:
Michael Crichton – Järgmiseks (Goodreadsis, Raamatuvahetuses)
“Järgmiseks” on ulme, aga sugugi mitte klassikaline. Sobib lugemiseks ka neile inimestele, kes muidu ulme peale nina krimpsutavad. Crichon on kirjutanud kriitiliselt tõsistest teemadest – aga seejuures hoidnud ladusat ja võiks isegi öelda, et lõbusat stiili. Muhe lugemine.
Ühel peol õnnestus mul juttu vesta inimesega, kes sellest samast raamatust laenatud ideid ja teese faktide pähe esitas. Tema muidugi ei olnud teadlik, et ka mina seda lugenud olin; täitsa pull. Nii et plusspunktid selle eest – raamat on usutav ja paneb kaasa mõtlema.
Alan Moore, Dave Gibbons – Watchmen (Goodreadsis, Raamatuvahetuses)
Kui nüüd päris aus olla, siis “Watchmen” oli parem kui “Järgmiseks”. Kuna aga teemad, mida Crichton oma raamatus puudutas on hiljem korduvalt üles kerkinud, kaldus kaalukauss seekord esimese poole. Kui oleksin blogipostituse vahetult pärast raamatute lugemist kirjutanud, oleksin valinud suurimaks inspiratsiooniallikaks kindlasti “Watchmeni”.
Tegu on küll koomiksiga, aga haaravalt mitmetasandilise ning – nii kummaline, kui see ka ei tunduks – inimliku ja usutavaga. Õhkkond, mida autorid (sest koomiksite puhul on ju oluline nii tekst kui ka pildid) on luua suutnud, on absoluutselt hämmastav.
Svetlana Aleksijevitš – Tšernobõli palve. Tuleviku kroonika (Goodreadsis, Raamatuvahetuses)
Haarasin “Tšernobõli palve” kätte, kuna see oli (lisaks “Stalkerile”) üks teostest, mis eelmisel kuul loetud Maniakkide Tänava “Mehitamata inimesi” enim inspireeris. Ehk siis jupp aega enne seda, kui HBO Chernobyli sari taevasse tõusis ja need lood massidesse läksid.
Tegu oli kahtlemata mõjusa lugemisega, mis ei ole liig shokeeriv vaid selle pärast, et ta ei tundu reaalne.
Raamatu mock: covervault.com