Novembrikuus lugesin väga vähe. Ei oskagi enam tagantjärgi öelda, mis selle põhjuseks oli – praegu, seda kokkuvõtet kirjutades on novembrist ikka omajagu aega möödas. Aga oletan, et äkki olin haige või puhkusel (ja seega oli ka bussisõite tavapärasest vähem).
Läbi sai loetud vaid 3 raamatut ja 827 lehekülge. Juulikuu järel oli seega tegu aasta kõige nõrgema lugemiskuuga. Päevas lugesin ca 28 lehekülge ning ühe raamatu lugemiseks kulus 10 päeva.
Raamatud olid kõik eriilmelised ja vahvad – ja kirjutatud ka üsna erinevatel aegadel. Üks maailmakirjanduse klassik (Nikolai Gogol “Surnud Hinged”; 1842), üks lasteraamat (Johanna Spyri “Väike Heidi”; 1880) ja üks tänapäevane krimka (Daniel Cole “Kaltsunukk”; 2017).
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kuna loetud raamatuid oli niivõrd vähe toon välja ainult ühe lemmiku (kuigi kätte haaramist väärivad nad kõik).
(Sedapuhku loobun ka nonde alternatiivsete kaanekujunduste joonistamisest – ei jõua lihtsalt ajaliselt. Eks seda tõesta ka see, et eelmise aasta novembri lugemise kokkuvõte avaldub pea aasta hiljem. Postitus on draftina seisnud aga üsna pikalt ja oodanud just pildi taga…)
Johanna Spyri – “Väike Heidi” (Goodreadsis, Raamatuvahetuses)
Ma ei suuda siiani mõista, kuidas või miks “Väike Heidi” minust lapsena mööda läks. Ei olnud teda kuskil kirjanduse õpikutes, lugemikes ega ka kohustusliku kirjanduse hulgas. Kuigi peaks olema. Kindlasti.
Väikese Heidi tegemistest vaimustus kogu meie pere – nii mina, naine kui ka lapsed (poiss 4, tüdruk 7). Niivõrd tore ja südamlik lugu, et heldi või surnuks.
Päriselt noh. Seda raamatut on raske üle kiita.