Nõrgale novembrile järgnes dugev [SIC] detsember. Aga tegelikult sai ka üsna korralikult loetud – ma oletan, et “peasüüdlaseks” olid ikka pikemad bussisõidud kodust tööle.
Läbi sai loetud 7 väga erineva tasemega raamatut, mis võtsid enda alla 1224 lehekülge. Nagu näha, siis olid raamatud pigem õhukesed, aga ega paksus headust ei mõjuta. Tõtt-öelda oli loetud raamatutest kõige halvem ka kõige paksem (Megan Abbott “Sa saad mind tundma”). Goodreadsis olen selle kohta öelnud: “Kui nüüd päris aus olla, siis ainuke hea asi selle raamatu juures on, et seda on lihtne lugeda ja seega saab see kiiresti läbi.”
Esimeses lõigus olev nõrk dugev on täitsa sihilik – kuigi raamatuid sai loetud täitsa okei hulk, oli lehekülgi ikkagi vähevõitu. Ühe raamatu lugemiseks kulus ca 4,5 päeva, aga päevas lugesin vaid umbes 39 lehekülge.
Nagu ikka, oli ka seekord raamatuid seinast seina. Oli kaks lasteraamatut (Vladimir Beekman “Aatomiku juhtumused” ja Johanna Spyri “Väikese Heidi uued lood”), üks ulmekogumik (“Täheaeg 17: Päästa meid kurjast”), Üks noorteromaan (vist; tegelikult oli tegu ikka oluliselt mitmetahulisema teosega) (Tea Lall “Ära armasta mind enam”), üks novellikogu (“Mõrv eesriide taga”, LR #52/1963), üks tänapäevaromaan (Megan Abbot “Sa saad mind tundma”) ja üks propagandaromaan (N. Bardin “Doktor Nortoni päevik”).
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Küll aga toon välja oma kolm lemmikut.
N. Bardin – “Doktor Nortoni päevik” (Goodreadsis, Raamatuvahetuses)
Alustasin raamatu lugemist üsna korralike häirekellade kõlinal. Kui N-liidus ilmub raamat, milles välja mõeldud eruarst doktor Norton kavatseb paljastada Ameerika tõelise olemuse, siis mida sealt oodatagi? Muidugi külluses punapropagandat!
Minu üllatuseks aga seda nii palju ei olnudki (muidugi oli, aga mitte üle mõistuse). Rohkem oli aga mõtteid ja seisukohti, millede puhul võiks julgelt ka tänapäevaga paralleele tõmmata.
Mida rohkem ma loen, seda selgemalt saan aru, et inimloomus ei ole ikka sugugi muutnud. Põnev, noh!
Tea Lall – “Ära armasta mind enam” (Goodreadsis, Raamatuvahetuses)
Mulle tundub, et Tea Lall on nagu Eesti Agatha Christie – ta võib kirjutada ükskõik millises žanris ja teha seda suurepäraselt. Ma olen nautinud tema ulmet. Ma olen nautinud tema keskealistele naisetele suunatud (?) raamatut. Ja nüüd nautisin ka tema noorteromaani.
Ainus halb asi – rohekem raamatuid ta avaldanud ei olegi. Veel, ma loodan.
Johanna Spyri – “Väikese Heidi uued lood” (Goodreadsis, Raamatuvahetuses)
Kas ma juba mainisin, kui vahva väike Heidi on? (Jah, mainisin küll, oma novembrikuises lugemiskokkuvõttes).
Sarja teine osa on samuti väga hea. Mitte nii suurepärane, kui esimene, aga siiski väga hea.