Veebruarikuus jätkus lugemine aasta alguse suure hooga. Loetud sai küll veidi vähem kui jaanuaris (7 raamatut ja 1324 lehekülge), ent igati tubli tulemus siiski. Veebruar on ka aasta kõige lühem kuu (olgugi, et oli liigaasta), nii et see väike allajäämine on igati vabandatav.
Eks see talvekuude suurem lugemus ole ka loogiline – pikad bussides istumised toovad ka rohkem loetud lehekülgi, nagu juba vanarahvas ütles. Sest vanarahvas sõitis palju bussidega ning oli üldse kirjaoskaja rahvas, eksole.
Olgu vanarahvaga kuidas on, veebruari bussisõitudel (peamiselt, aga muidugi mitte ainult) lugesin ca 46 lehekülge päevas ning ühe raamatu lugemiseks kulus umbes 4 päeva. Nii et nädalas pea-aegu kaks raamatut, igati mõnus.
Aga mida siis loetud sai? Nagu ikka oli raamatuid seinast seina: kolm lasteraamatut (Aleksander Lipp “Karjapoiss”, 1987; Arnold Nero “Tsiklijuht”, 1958; Alfred Wellm “Kera”, 1962), kaks ulmekat (Ray Bradbury “451⁰ Fahrenheiti”, 1953; kogumik “Asumi sõbrad”, 1989), üks maailmakirjanduse teos (Simone de Beauvoir “Väga kerge surm”, Loomingu Raamatukogu #49/1965, 1964) ning üks Eesti kirjaniku (nõukaaegne) teos (Rein Vellend “Rahutu kevad”, 1957).
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Enne, kui oma lemmikraamatuteni jõuan, toon välja ka need, mida ma lugeda EI SOOVITA. Ei keela muidugi ka, aga neid lugemata jättes ei kaota sa midagi:
- Arnold Nero “Tsiklijuht” (Goodreadsis)
- Alfred Wellm “Kera” (Goodreadsis)
(Kui peaksid tahtma end siiski piinata, siis panin need raamatud Raamatuvahetuses pakkumisele – ehk on veel alles)
Nagu tähelepanelik lugeja on ilmselt juba märganud, olen nüüd hakanud ka rohkem lasteraamatuid lugema. Siin on põhjuseid kaks – lastele unejutuks loetavad raamatud on muutunud sisukamaks, nii et neid tasub juba üles märkida. Ja teiseks – Miast on saanud igati tubli ise lugeja; selleks aga, et oskaksin talle meie raamaturiiulitest midagi kätte anda, on hea ka ise raamatutega kursis olla. Osa neist on muidugi ka juba varem ise loetud, aga ega ma enam oma lapsepõlve raamatutest praeguseks suurt mäleta. Tol ajal sai loetud ca 2-3 raamatut päevas, nii et läbi loetud raamatute hulk oli ikka päris massiline…
Seekord oli kolme lemmikut võrdlemisi lihtne välja tuua.
Ray Bradbury “451⁰ Fahrenheiti” (Goodreadsis, Raamatuvahetuses)
Ma ei suuda ikka veel mõista, kuidas see raamat minust siiani mööda oli läinud.
Suurepärane, meisterlik, nauditav… Absoluutselt ülivõrdes emotsioon.
Ja ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head (ehk et meie ühiskond ei saaks kunagi sellisele tasemele jõuda).
Aleksander Lipp – “Karjapoiss” (Goodreadsis, Raamatuvahetuses)
Väga tore ja ladus autobiograafiline jutustus, mis avab ukse nii kadunud lapsepõlve (ei ole ju enam kellelgi võimalust suve karjasena mööda saata) kui aitab ka meie esivanemate kombeid ja tavasid tundma õppida.
“Asumi sõbrad” (Goodreadsis, Raamatuvahetuses)
Kogumik koosneb kolmest osast:
- Erinevate autorite lühijutud, mis on mingil moel seotud Asimovi loodud maailmade või tegelastega
- Isaac Asimovi kolm lemmikjuttu (ise kirjutas, ise valis)
- Järelhüüded ja meenutused Asimovist
Soovitan, AGA AINULT SIIS, kui oled juba Asimovi teostega hästi kursis ja temaga “sõbraks saanud”. Kui mitte, siis haara parem kätte mõni teine kogumik – näiteks “Kadunud robot” või “Üheksa homset“. Või ükskõik milline muu Asimovi teostest.