Lugemiselamused – Märts 2020

Märtsikuus rauges lugemise hoog võrreldes aasta algusega üsna korralikult. Loetud raamatute hulk küll väga väike ei olnud (5), ent tegu on õhukeste teostega. Lehekülgi kogunes vaid 827.

Statistiliselt võib arvutada, et päevas lugesin keskmiselt 27 lehekülge ja ühe raamatu lugemiseks kulus 6,2 päeva. Tegelikult aga lugesin kuu teises pooles oluliselt vähem kui esimeses.

Ei saa mina aru, kust tuli see arvamus, et koroonaajal kodus istudes on inimestel hulganisti vaba aega. Pigem vastupidi – tööd oli ju vaja ikka teha, lisaks veel laste kodukool ja muud põnevad tegemised. No ja muidugi jäid ära ka pikad igapäevased bussisõidud Pääskülast kesklinna. Need aga olidki minu põhiliseks lugemisajaks.

Raamatuid oli küll üsna vähe, aga see-eest seinast seina. Sekka juhtus kaks lasteraamatut (André Massepain “Karude koobas”, 1967; Astrid Lidgren “Rasmus, Pontus ja Lontu”, 1953), üks õhuke ulmekogumik (Isaac Asimov, Fredric Brown, R. A. Lafferty “Huumori lõpp”, 1992), üks maailmakirjanduse teos (P. C. Jersild “Paabeli maja”, 1978) ning üks Eesti autori lühijuttude kogumik (Andrus Kivirähk “Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel”, 2018).

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Seekord oli kolme lemmikut üsna raske välja tuua. Kõik loetud raamatud olid pigem head; samas ei tõusnud ükski teistest ka rohkem esile. Aga mingi valiku ma siiski tegin:

 

P. C. Jersild – “Paabeli maja” (1978) (Goodreadsis)

Mida ma enim nautisin, oli P. C. Jersildi kirjutamisstiil. See, kuidas ta suudab selgelt ja arusaadavalt kirjutada keerulistest ja tõsistest asjadest.

Sisu poolest on minu Jersildi loetud raamatutest lemmikuks “Elus hing”. Aga ma arvan, et see on puhtalt minu maitse küsimus – üldiselt peetakse ikkagi “Paabeli maja” Jersildi parimaks teoseks.

 

André Massepain – “Karude koobas” (1976) (Goodreadsis)

Ei saaks öelda, et “Karude koobas” oleks millegipoolest parem olnud, kui näiteks teine loetud lasteraamat, Lindgreni “Rasmus, Pontus ja Lontu”. Aga ega ta ka halvem olnud.

Seepärast toongi siin pigem välja vähem tuntud teose – kui Rasmuse seikluste järgi võiks käsi haarata ka soovitamata, siis ka “Karude koobas” on igati vahva ja õpetlikki lasteraamat, mida julgen kindlasti soovitada.

 

“Huumori lõpp” (e.k. 1992) (Goodreadsis)

Vahvad ja eriilmelised ulmejutud, mida soovitan lugeda ka hoolimata nõrgast tõlkija/toimetaja tööst.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *