Iris tuli koju ja täitis möödapääsmatut kohustust ehk tegi perele süüa.

Iko (5a) jõudis lasteaiast koju, pesi käed, võttis kapist poti ja alustas väga teadlikult pudru keetmist.

Kuna Iris oli juba söögi valmis teinud, palus ta Ikol lõpetada: “Kui sa tingimata putru soovid, siis seda jäi ka hommikust alles.”

Iko jäi endale kindlaks: “Mina tahan just praegu ise putru keeta!”

Iris ei murdunud ja jäi endale veel kindlamaks: “Kohe kindlasti ei hakka sa praegu putru keetma!”

Selle peale läks Iko näost tulipunaseks, valas potist vee ära ja, pott õnnetult käes rippumas, röökis täiest kõrist: “MIS TUNNE SINUL OLEKS, KUI SA TULED KOJU JA SUL EI LUBATA ISEGI SÜÜA TEHA!!!”