Juunikuus jätkus koroonakarantiin ning seega oli ka lugemus eelnevate kuudega üsna sarnane. Nagu eelmiselgi kahel kuul, jõudsin juuniski läbi vaid kolm raamatut.
Lehekülgi kogunes ka üsna sama palju, kui maikuus – 718. Teeme natuke matemaatikat ja näeme, et päevas lugesin ca 24 lehekülge ning ühe raamatu lugemiseks kulus kümme päeva.
Kuna lugemiseks eriti aega ei olnud, siis ei katsunud ka riiulist raamatuid õngitsedes õnne, vaid lugesin seda, mida olin juba ammu kätte haarata tahtnud. Valikusse jäi kaks klassikalist ulmekat (Aldous Huxley “Hea uus ilm”, 1932; Philip K. Dick “Kas androidid unistavad elektrilammastest?” ehk “Blade Runner”, 1968) ja üks krimka, mille autorit peetakse väidetavalt “kaasaegseks Agatha Christieks” (Ruth Ware “Proua Westaway surm”, 2018). Ennetavalt olgu öeldud, et “kaasagsest Christiest” oli asi ikka väga kaugel; tegu oli pigem kriminaalsete sugemetega väärastunud suhtedraamaga kui hea krimkaga.
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kuna loetud sai vaid kolm raamatut, toon seegi kord kolme lemmiku asemel välja vaid ühe:
Philip K. Dick – “Blade Runner: Kas androidid unistavad elektrilammastest?”, 1968) (Goodreadsis)
Ma ei olnud seda klassikut varem kätte haaranud, kuna arvasin, et tegu on eelkõige põnevikuga. Ja ilma sügavama sisuta action-lood mind väga ei paelu.
Tegelikult olid eelarvamused asjatud – actionit oli ka, aga see oli pigem kõrvalliiniks.
Raamatut võib võtta nii kerge lugemise, mõnusa hallukatripi või siis sügavama teosena.