Juulikuus sai taaskord kergemalt hingata. Koroonakarantiin sai läbi, nakatunute arv kukkus ning piirangud vähenesid. See tähendas muidugi ka seda, et sai jälle hakata ühistranspordiga tööl käima ning bussis loksudes raamatuid lugema.
Nii saingi oma raamatunälga paraja hooga kustutada. Juulikuus lugesin rohkem, kui eelneva kolme kuuga kokku. Läbi sai loetud 9 raamatut ning 2153 lehekülge. See tähendab, et ühe raamatu lugemiseks kulus mul umbes kolm ja pool päeva ning päevas lugesin keskmiselt 69 lehekülge. Pole paha pärast seda peale sunnitud mõõna!
Ja ka raamatuid sattus kätte seinast-seina:
- üks laste(?)raamat (Otfried Preussler “Krabat”, 1971)
- üks ulmeklassika (Clifford D. Simak “Jumalate valik”, 1971)
- üks verine ja soolikatest nõretav õuduspostpunkulme (Maniakkide Tänav “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”, 2003)
- kaks Eesti autorite emotsioonijutustust (ei oska neile paremat žanri määrata, aga see kõlab üsna tabavalt; Arvo Valton “Muinasjutt Grandi leidmisest”, 1976 ja Tõnu Trubetsky “Mina ja George”, 1996)
- üks spioonilugu (Wolfgang Held “Must Küünal”, 1967)
- kaks kriminaalpõnevikku, kusjuures üks neist suurepärane (Alex Michaelides “Vaikiv patsient”, 2019 ja Jo Nesbo “Lumememm”, 2007)
- üks vandenõuraamat (Stefan Torssell “Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk”, 2016)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Sedapuhku on mul lõpuks võimalik naasta ka kolme lemmiku välja toomise juurde. Pean aga tõdema, et kuigi esimest kahte oli kerge valida, siis kolmanda osas ei olnud otsus sugugi nii kerge… Kõik esiviisikusse jõudnud raamatud said mult Goodreadsis hindeks 5/5; samas on kõik niivõrd erinevad, et neid miskit moodi võrrelda on paganama võimatu, nagu ütleks karupoeg Puhh. Valiku ma siiski tegin; napilt jäid kolmikust välja Maniakkide Tänava “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi” ning Clifford D. Simaki “Jumalate valik”. Aga TOP3 (ja seekord tõesti ka minu isiklikus paremusjärjestuses):
Alex Michaelides – “Vaikiv patsient” (2019) (Goodreadsis)
Suurepärane põnevik, mille kohta mul jagub ainult kiidusõnu!
Kogu romaan oli suurepäraselt tasakaalus – nii põnevus, tempo kui ka karakterid. Ja ka lõpplahendus tuli minu jaoks üllatuslikult. Mis aga kõige parem – lõpp toimis, oli loogiline ning sõlmis kõik lahtised otsad kenasti kokku.
Kindel soovitus!
Otfried Preussler – “Krabat” (1971) (Goodreadsis)
“Krabat” oli minu jaoks vana hea tuttav – olen seda nii lapsena ise lugenud kui ka Linnateatri suurepärast etendust näinud. Nüüd sai see ka lastele õhtujutuna ette loetud.
Suurepärane teos, mis kõnetab igas vanuses lugejat.
“Krabat” on universaalne lugu heast ja kurjast, sõpruse olulisest ning eelkõige sellest, et elus ei ole ükski asi mustvalge.
Arvo Valton – “Muinasjutt Grandi leidmisest” (1976) (Goodreadsis)
Minu jaoks oli “Muinasjutt Grandi leidmisest” nagu sõnadesse valatud Pink Floyd. See lihtsalt haarab su endaga kaasa, viib senitundmatuid vaatenurki avastama. Ja pärast sellist rännakut vaatad maailma kuidagi selgema pilguga.
Rohkem polegi vaja öelda – mulle mõjus.