Kui ma nüüd (detsembri alguses seda kokkuvõtet kirjutades) õigesti mäletan, oli ka august üks igati ilus kuu. Koroonapiiranguid ei olnud, ilm oli igati okei ning kuigi päris juulikuise hooga ma raamatuid ei neelanud, sai neid loetud ikka ka.
Suve viimasel kuul lugesin läbi 6 raamatut, mis ühtekokku võtsid 1113 lehekülge. Täitsa okei – ühe raamatu lugemiseks kulus veidi üle viie päeva ning päevas lugesin keskmiselt 36 lehekülge. Eks ilmselt jäi aega ka muudeks suvisteks tegevusteks – ehk jõuan järgmine suvi ka niisama võrkkiiges lebotada ja lihtsalt lugeda. Tahaks küll.
Raamatuid haarasin taaskord riiulist üsna suvaliselt:
- üks eluloo(eluseiga)raamat/reisikirjeldus (Rockwell Kent “Üksikul saarel. Päevikumärkmed rahulikust seiklusest Alaskas”, 1937)
- kaks ulmekat (Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”, 2019 ja Arthur C. Clarke “Kuutolmu varing”, 1961)
- üks lasteraamat (Jan Brzechwa “Pan Kleksi akadeemia. Pan Kleksi reisid”, 1956)
- üks krimka (Mauri Sariola “Laia tee seadus”, 1961)
- üks novellikogu (Aino Pervik “Impulss”, 1982)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Nagu ikka, toon välja ka kolm lemmikut; seekord tähendab see siis, et täpselt pooled. Seekord oli seda üsna lihtne teha – täpselt kolm raamatut said mult ka Goodreadsis hindeks 5/5. Tõsi, hindamiskriteeriumid olid erinevad; Clarke kui ühe oma lemmikkirjaniku suhtes olen paratamatult kriitilisem. Aga rõõm on taaskord tõdeda, et ühtegi halba raamatut ma augustis ei lugenud. Mõni lihtsalt meeldis rohkem ja mõne jaoks ei ole mina lihtsalt sihtgrupp (vihje muidugi Aino Perviku naiselikele novellidele).
Aga top kolme pääsesid:
Rockwell Kent – “Üksikul saarel. Päevikumärkmed rahulikust seiklusest Alaskas” (1937) (Goodreadsis)
“Üksikul saarel…” on päevikumärkmed seitsme kuu pikkusest perioodist, mille autor oma pojaga Alaskas pea-aegu üksikul saarel veetis. Mida on ühel kunstnikul külmal saarel teha? Eks ikka maalida ja puid lõhkuda. Ja siis veel puid lõhkuda. Ja maalida.
Väga mõnus kulgemine ning pilguheit nii teise paika, ajastusse kui ka inimestesse.
Triinu Meres – “Kuigi sa proovid olla hea” (2019) (Goodreadsis)
Mulle jubedalt meeldib Triinu Merese naiselik (kõige-kõige paremas tähenduses) ulme. Minu jaoks on ulme kui žanri peamisi võlusid selles, et tänu sellele muutuvad aeg ja ruum ebaoluliseks (kõik on võimalik!) ning keskenduda saab inimestele (vms olenditele). Ja Triinu Merese vaatenurk on minu jaoks väga nauditav.
Mauri Sariola – “Laia tee seadus” (1961) (Goodreadsis)
Krimka, nagu üks klassikaline krimka olema peaks. Mitte midagi ülivõrdes, aga kuna mul Soome krimikirjandusega varasemalt just väga sooje suhteid ei olnud, siis igati positiivne üllatus. Seega – kes otsib mõnusat ajaviidet, julgen kindlasti soovitada.