Septembrikuus sai loetud taaskord täitsa normaalselt – raamatuid kogunes sama palju kui augustis (6), ent lehekülgi 355 võrra enamgi (1468).
Veidi arvutamist ütleb, et ühe raamatu lugemiseks kulus täpselt 5 päeva ning päevas lugesin ca 49 lehekülge. Üldiselt arvan, et umbes 50 lehekülge päevas ongi selline mõistlik kogus. Eks muidugi leheküljed ja päevad ole erinevad, aga no nii üldiselt rääkides.
Ja nagu ikka, sattusid mu kätte raamatud siit ja sealt. Sedapuhku ma ühtegi lasteraamatut läbi ei lugenud ja pearõhk oli põnevuskirjaldusel (krimkad/õudus/ulme). Läbi said loetud:
- üks maailmakirjanduse klassika (Ernest Hemingway “Kellele lüüakse hingekella”, 1940)
- üks koomiks (Veiko Tammjärv “Hukkunud alpinisti hotell”, 2020)
- üks õudusjuttude kogumik (“Linnud”, 1990)
- kaks krimkat (Ellis Peters “Üks laip ülearu”, 1979 ja Erle Stanley Gardner “Kergemeelse nümfi kohtuasi”, 1950)
- üks ajastukroonika (Peeter Võsa “Kadunud Eesti. „Politseikroonika“ lugu”, 2018)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Toon ka seekord välja oma kolm lemmikut – täpselt pooled loetust said ka Goodreadsis hindeks 5/5. Kuigi pean tõdema, et ühtegi päris suurepärast teost seekord mu kätte ei sattunud ja eks see maksimumhinne Goodreadsis oli ka mõningate mööndustega. Aga ajaviiteks sobivad mu soovitused väga hästi, nii et kätte tasub haarata küll.
Top kolme pääsesid seekord:
“Linnud” (1990) (Goodreadsis)
Kogumik koondab oma kaante vahel seitse 1960ndate Ameerika autirite õudusjuttu. Ükski neist ei ole halb ja nii mõnigi paneb rinnus täitsa mõnusalt värisema.
Oma lemmikuks pean ilmselt Fletcher Flora lugu “Nõbu Kelly”.
Mina lugesin läbi üsna kärmelt, aga Hitchkock soovitab mitte ületada päevas ühe loo piiri. Võta kuidas tahad, aga igal juhul kätte võtta tasub!
Ellis Peters – “Üks laip ülearu” (1979) (Goodreadsis)
“Üks laip ülearu” oli minu esmatutvus Ellis Petersi loomingu ja munk Cadfaeliga. Ja pean tunnistama, et see esmakohtumine osutus ootamatult meeldivaks. :)
Suurepärane ajaviitelugemine – krimka küll, aga selline, kus müsteeriumist põnevamadki on lehekülgedel seiklevad inimesed.
Veiko Tammjärv – “Hukkunud alpinisti hotell” (2020) (Goodreadsis)
Koomiksivormis austusavaldus kultusraamatule (ja eelkõige -filmile). Kes “Hukkunud alpinisti hotelliga” varasemalt tutvunud ei ole, neile ei soovita. Aga fännidele – kindlasti. Pange Grünbergi muusika taustaks mängima ja nautige. :)