Lugemiselamused – Oktoober 2020

Oktoobri keskelt algas mul puhkus/praktika, mis tähendab, et igapäevased töölesõidud jäid ära. Kuna ka koroonarindel kiskus olukord halvemuse poole, üritasin üldse ühistransporti vältida. Kui oli vaja kuhugi sõita, siis tegin seda pigem autoga.

Eelnevat arvestades ei olnudki oktooberikuine lugemus nii nigel – 4 raamatut ja 1229 lehekülge. Seda enam, et üks loetud raamatutest oli ingliskeelne – võõrkeelse kirjandusega läheb mul alati kauem.

Tegelikult lugesin kuu esimeses pooles (enne puhkust) rohkem, kui teises pooles (puhkuse ajal). Aga no keskmiselt sai päevas loetud 40 lehekülge ja ühe raamatu läbi lugemiseks kulus veidi üle nädala. Päris tõde see muidugi ei ole, nagu öeldud – tegelikult lugesin “oma” ja laste õhtujuturaamatuid paralleelselt. Ja nagu öeldud läks ka kuu alguses lugemine ladusamalt.

Seekord olid läbi loetud raamatud üsna ühekülgsed:

  • kaks põnevikku (Thomas Harris “Punane draakon”, 1981 ja sama autori “Hannibal Rising”, 2006)
  • kaks lasteraamatut (Hannu Mäkelä “Härra Huu”, 1985 ja John Habberton “Heleni lapsukesed”, 1876)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

Kahe Thomas Harrise raamatuga sai mul kogu Hannibali-saaga läbi loetud (kaks keskmist olin juba varem kätte haaranud). Halloweenikuule igati sobilik, kas pole? Kuigi mulle Hannibali filmid (või õigemini, Anthony Hopkinsi loodud Hannibali karakter) jubedalt meeldivad, siis raamatud (kahjuks kõik neli) olid üsna keskpärased. Seega sedapuhku soovitan küll pigem raamatute asemel filmide juurde jääda. Üsna erandlik – tavaliselt kipub olema ju ikka vastupidi.

Nii ei saa ma ka seekord kolme lemmikut välja tuua. Ka “Heleni lapsukesed” ei suutnud minus mingeid ülevoolavaid emotsioone tekitada. Seekord siis hoopis üks kõige-kõigem:

 

Hannu Mäkelä “Härra Huu” (1985) (Goodreadsis)

Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et “Härra Huu” on üks mu lemmikumaid raamatuid üldse. Ei ole kiitusega kitsi ja kasutan vaid ülivõrret – tõesti super, noh! Meeldis nii mulle kui ka lastele.

Ja õnneks on tolle kummalise pisikese musta mehikese tegudest veel kaks raamatut, nii et meid ootab ees kohtumisi ja tulevikus. :)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *