Nii nõrka lugemiskuud kui novembris ei olegi mul tegelikult varem (alates 2016. aasta jaanuarist, kui hakkasin Goodreadsis lugemispäevikut pidama) olnud – läbi sai loetud vaid üks (!) 256-leheküljeline raamat.
2017. aasta juulikuus lugesin samuti läbi vaid ühe raamatu, aga see oli vähemalt poolteist korda paksem.
Tegelikult on kõik muidugi loogiline – mul oli puhkus/praktika ja koroona möllas, nii et kodust väga nina välja ei tõstnud. Ja kodus on pidevalt midagi teha; sellist õhtut, kus saaks lihtsalt raamatuga kerra tõmmata kahjuks eriti ette ei juhtu.
Numbrite keeles on tulemus veel eriti nukker – päevas lugesin keskmiselt kaheksa ja pool lehekülge ning ühe raamatu lugemiseks kulus 30 päeva. :(
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist.
Kolme lemmikut ma ka seekord välja tuua ei saa. Aga eks pajatan siis mõne sõna sellest ühest ja ainsast raamatust, mille läbi lugeda jõudsin:
Mihkel Raud “Sinine on sinu taevas” (2010) (Goodreadsis)
See, et Mihkel Raud oskab sõnu ritta seada ning on seejuures ka üsna mahlase/terava keelega, on vast üldteada. Ometi haarasin selle raamatu kätte paraja eelarvamusega – üks asi on ajada suvalist loba, aga teine kirjutada ka sisukat ilukirjandusliku teost. Veel enam – terrorismipõnevikku, mille tegevus toimub Eestis.
Põnevikuks ma seda siiski ei peaks, pigem liigitub “Sinine on sinu taevas” kuhugi punkfantaasia äärealadele. Punk, kuna meenutab oma õhustikult Trubetsky romaane – ainult et erinevalt Trubetskist ei kaldu Raua tekst niivõrd fantaasiasse ning tegevusliinid on ka lõpuni jälgitavad.
Üldiselt mulle meeldis – oli huumorit ja ka tabavat kriitikat. Absurdi ka mitme peotäiega. Ajaviiteraamatuks soovitan kätte haarata küll.