Ei saa just öelda, et ma ka detsembrikuus palju lugeda oleks jõudnud – see aasta on üldse olnud väga kõikuv, kus suure lugemusega kuud vahelduvad väga nadidega. Aga kolm raamatut ja 897 lehekülge on 2020 mõistes täitsa okei tulemus. Selline keskmine, ma ütleks.
Ühe raamatu lugemiseks kulus mul keskmiselt 10 päeva ja päevas lugesin ca 30 lehekülge.
Nagu kogu möödunud aasta, oli ka detsembrikuine lugemus väga… Kõikuv või eriilmeline, võiks vist öelda. Läbi lugesin:
- ühe ilukirjandusliku dokumentaaljutustuse (Ingrid Storholmen “Tšernobõli jutustused”, 2009)
- ühe õuduka (Stephen King “Lemmikloomasurnuaid”, 1983)
- ühe autobiograafilise reisi- ja loodusjutu (Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad”, 1956)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Lühidalt aga ütlen, et seekord oli küll nagu veini või juustuga – mida vanem raamat, seda parem.
“Tsernobõli jutustused” on kõvasti šnitti võtnud Sviatlana Aliaksijeviči raamatust “Tšernobõli palve. Tuleviku kroonika” (ka autor tunnistab seda järelsõnas), ent jääb sellele mäekõrguselt alla. Igal juhul soovitan pigem kätte haarata “Tšernobõli palve”.
“Lemmikloomasurnuaid” ei olnud mulle täesti võõras – olin varem (üsna ammu küll) näinud 1989. aasta filmi. Raamatuna aga see mind nii väga ei raputanud – Kingilt ootaksin enamat. Kuna tegu oli tema jaoks väga isikliku teosega, siis eeldan, et ta lihtsalt ise ei julgenud mingit piiri ületada. Piiri, mille ees tal muidu blokki ei ole. Küll aga tekkis mul huvi ka 2019. aasta film ära vaadata. Kui vanem film järgis minu mälu järgi üsna täpselt raamatut, siis treileri järgi paistab, et uuemas on nii mõnigi asi teist moodi lahendatud.
Ja nii jõuame ka minu sellekuise lemmikuni:
Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad” (1956) (Goodreadsis)
Lugesin seda südantsoendavat teost esmakordselt lapsena ja see jättis mulle üsna kustumatu mulje. Proovisin siis ka teisi Durrelli teoseid kätte võtta, aga ilmselt olin nende jaoks siiski liiga noor – kui ma ei eksi, siis ei lugenudki neid lõpuni.
Nüüd võtsin “Minu pere ja muud loomad” lastele unejutuks ette ja just nagu Durrellid põgenesime ka meie sombusest sügistalvest mõnusa Korfu päikese alla.