Lugemiselamused – Veebruar 2021

Nagu viimasel ajal kombeks, istusin ka veebruaris kodus selmet ühistranspordis kontakte otsida. Seega ei olnud ka lugemiseks eriti mahti ja minu lugemisvarasse lisandus vaid kaks raamatut. Või tegelikult isegi ainult üks – teist olin juba varemgi lugenud.

Kahe raamatu peale kogunes lehekülgi 508. Päevas lugesin seega umbes 18 lehte ja ühe raamatu lugemiseks kulus umbes-täpselt kaks nädalat ehk 14 päeva.

Kuna kvaliteet pidavat kvantiteedist olulisem olema, siis põhjust rõõmustamiseks on küll. Mõlemad loetud raamatud olid väga vahvad (Goodreadsis said hindeks 5 & 4).

Tegelikult, kui nüüd tagasi vaatata, siis oli tegu külma koroonaveebruarisse ideaalselt sobivate raamatutega. Üks oli lihtsalt lõbus ja parajalt ajuvaba; teine aga soe ja siiras nagu suve- ja vabaduseigatsus. Eks igatse me vist kõik ju, et see kurnav koroonaperiood läbi saaks ning saaksime oma mõnusa elukese tagasi.

 

Läbi lugesin:

  • ühe lasteraamatu (Astrid Lidgren “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”, 1964)
  • ühe provintsikriminulli (Rita Falk “Talvekartulikneedlid”, 2010)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Sedapuhku ma (ilmselgetel põhjustel, eksole) kolme lemmikut välja tuua ei saa. Aga kuna mõlemad loetud raamatud olid vahvad, siis olgu nad mõlemad ka esile tõstetud.

 

Astrid Lindgren “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses” (1964) (Goodreadsis)

Kuigi Soolavaresel ei ole koguaeg suvi (ka Melkersonid veetsid seal aega talvelgi), on raamatust õhkuv soojus siiski pidevalt suvine. Siiras, soe ja humoorikas – need sõnad käivad vist küll kõigi Astrid Lindgreni lugudega kaasas.

Raamatu esimene pool on üsna idüllilne, ent teises hakkab hooga juhtuma. Ja juhtuma hakkab Lindgrenilikult põnevalt, südamlikult ja natuke ehk kurvaltki.

 

Rita Falk “Talvekartulikneedlid” (2010) (Goodreadsis)

Alguses ei suutnud ma end absoluutselt selle raamatu lainele häälestada. Mõtlesin isegi, et ei tea, mis paneb üht keskealist ema sellist jama kirjutama…

Ühel hetkel käis aga ming klõks ja ma hakkasin lugemist täiega nautima. Ma ei tea miks, aga pärast seda oli imalast jamast saanud pööraselt naljakas krimijant.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *