Maikuu läks endiselt koroona järellainetuses, nii et lugemiseks suurt mahti või kohta endiselt ei olnud. Läbi sai loetud küll kaks korda rohkem kui aprillis (hahaa, kasv 200%, nagu mõni vahva analüütik ütleks), aga reaalsus on see, et läbi lugesin vaid kaks raamatut. Ja needki lasteraamatud, millest ühte olin varemgi juba korduvalt lugenud.
Ühe raamatu lugemiseks kulus seega viisteist ja pool päeva.
Lehekülgi kogunes sedapuhku 471. See tähendab, et igal õhtul said mu lapsed nautida 15 lehekülje pikkust unejuttu. Tundub päris palju, aga tegelikult on “Kaka ja kevade” lehekügedel lisaks tekstile ka suured, teinekord tervet lehte katvad Heiki Ernitsa suurepärased joonistused.
Nagu juba öeldud, siis mõlemad loetud raamatutest olid lasteraamatud: Andrus Kivirähki “Kaka ja kevad” (2009) ning Nikolai Nossovi “Totu Kuul” (1965).
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kolme lemmikut ma ka seekord välja tuua ei saa ega taha. Tegelikult olid mõlemad raamatud väga toredad (nii minu kui ka laste hinnangul) ja said minu poolt hindeks 5/5.
Kuna aga “Totu Kuul” oli mu lapsepõlve suur lemmik ja rõõm oli tõdeda, et ta väärtus ei ole ajas kahananud, olgu siis esile tõstetud marakannide seiklused:
Nikolai Nossov “Totu Kuul” (1965) (Goodreadsis)
Kas “Totu Kuul” on lugu sellest, kuidas kommunistlikust heaoluühiskonnast pärit tüüp kapitalistlikku maailma satub ning seal igasugustesse sekeldustesse satub? Jah, aga mitte ainult.
Kuigi selgelt ideoloogiline, ei mõjuta see lugemiselamust sugugi. Lapsena lugedes ei saanud sellest arugi ja nüüd, täiskasvanuna üle lugedes ei häirinud see üldse.
Suurepärane, mitmetasandiline jutt.
Ja eriti vahva on see, et teaduse saavutused ja füüsikalised nähtused on lastele selgelt ja arusaadavalt lahti seletatud. Alahindamata laste taibukust.