Augustikuu on kohe-kohe läbi, nii et on paras aeg vaadata tagasi südasuvesse ning võtta kokku juulis läbi loetud raamatud. Ja peab tõdema, et tegu oli üle pika aja ühe tõeliselt mõnusa lugemiskuuga!
Nagu eelmiselgi aastal, lugesin ka seekord juulis rohkem, kui eelnevalt kolmel kuul kokku. Raamatuid kogunes 8 ja lehekülgi 1978. Pisuke matemaatikatehe ütleb, et ühe raamatu lugemiseks kulus mul veidi alla nelja päeva ja päevas lugesin keskmiselt 66 lehekülge. Vahva!
Loetud raamatud olid mõnusalt mitmekesised. Läbi lugesin:
- kaks raamatut eesti autoritelt (Raimond Kaugver “Nelikümmend küünalt”, 1966 ja kogumik “Eesti novell 2021”, 2021)
- ühe meelelahutusliku “eneseabiraamatu” (teist korda) (Sid Fernwilter (Dan Glimne) “Onu Sidi tüngaraamat”, 2003?)
- ühe lasteraamatu (taaskord korduvalt) (A. A. Milne “Karupoeg Puhh”, 1926)
- kaks kurba raamatut (Gavriil Trojepolski “Valge Bim Mustkõrv”, 1971 ja Emma Donoghue “Tuba”, 2010)
- kaks ulmekat (Isaac Asimov “Nemesis”, 1989 ja Andrei Beljanin “Musta missa vandenõu”, 2000)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Mis mind muidugi eriti rõõmustab, on see, et kõik loetud raamatud olid head. Mõned lausa väga head. Üle poolte said Goodreadsiks hindeks 5/5, ülejäänud neljad. Nii et kolme lemmiku valimine oli seekord üsna raske – aga parem see variant, kui olukord, mil millegi vahel valida ei ole. :)
Alan Alexander Milne – “Karupoeg Puhh” (1926) (Goodreadsis)
“Karupoeg Puhh” võib vabalt olla Kõige Tähtsam Raamat, Mis Kunagi On Kirjutatud. Sellest, miks ma nii arvan, kirjutan pikemalt Goodreadsis; aga igal juhul on tegu ühe paganama hea raamatuga, nagu ütleks too Väikese Aruga Karu ise.
Gavriil Trojepolski – “Valge Bim Mustkõrv” (1971) (Goodreadsis)
“Valge Bim Mustkõrv” ootas minu raamaturiiulis oma järge sama innukalt, kui Bim raamatukülgedel oma peremeest.
Mingi hetk kaalusin seda isegi ära anda, aga kuna sattusin lugema arvustusi, mis soovitasid seda MITTE lugeda, kuna tegu on maailma kõige kurvema raamatuga… Siis muidugi tekkis huvi.
Oli kurb küll, aga mitte mustades toonides. Ilus ja siiras ka. Ning kohati helgegi – ka kõige pimedamal hetkel võib ju päikest näha.
Emma Donoghue – “Tuba” (2010) (Goodreadsis)
Väga hea ja mõjus raamat. Peategelaseks on viie aastane Jack, kes on terve oma elu veetnud vangistuses. Tuba, milles ta elab, ongi kogu tema maailm. Ja kuna autor on suutnud luua niivõrd vaimustavad karakterid ja olustiku, ei tahagi ma rohkem öelda. Äkki rikun veel miskit tulevase lugeja jaoks ära – sest kätte haaramist väärib see raamat kindlasti.