Nagu juuligi, oli ka august üks ütlemata tubli lugemiskuu. Raamatuid sai loetud sama palju (kaheksa), ent raamatud olid õhemad. Lehekülgi kogunes seega neljasaja võrra vähem (1584).
Nagu juuliski sai ka augustis uus raamat kõtte võetud umbes iga nelja päeva järel. Päevas lugesin keskmiselt 51 lehekülge.
Kuna haaran raamatuid riiulist üsna suvaliselt, olid need seegi kord üsna eriilmelised. Läbi lugesin:
- ühe meremeheloo (B. Traven “Surmalaev”, 1926)
- ühe lastreaamatu (Kätlin Vainola “Poiss, kes joonistas kaarte”, 2017)
- ühe spioonika (Adam Hall “Quilleri memorandum”, 1965)
- ühe Eesti autori teose (Heino Kiik “Maria Siberimaal”, 1988)
- ühe autobiograafilise twisted tripi (Jerzy Kosiński “Kohtamine tundmatuga”, 1977)
- kolm ulmekat (Isaac Asimov “Kivike taevas”, 1950; Andrei Beljanin “Lendav laev”, 2000 ja Helju Rebane “Õige valik”, 2021)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Sarnasused juulikuuga jätkuvad ka raamatu tasemete juures – kõik loetud raamatud olid head või väga head. Viis kaheksandikku said Goodreadsiks hindeks 5/5, ülejäänud neljad.
Toon seegi kord välja oma kolm lemmikut. Tegelikult kaalusin nelja raamatu vahel, aga kuna Andrei Beljanini tsaar Gorohhi sarja olen juba juunikuus kiitnud, siis jäi seekord “Lendav laev” top kolmest välja. Kuigi ei saa mainimata jätta, et minu hinnangul läheb sari iga raamatuga järjest paremaks – ning “Lendav laev” on siiani loetud kolmest mu lemmik.
No ja muidu oleks pilt ka väga ühe kirjastuse keskne – kaalutud neljast raamatust kolm on välja andnud kirjastus Fantaasia. Seega – aplaus tubli töö eest!
Aga sõelale jäid:
Isaac Asimov – “Kivike taevas” (1950) (Goodreadsis)
Tegu on ulme suurmeistri esimese avaldatud romaaniga. Juba see on piisav argument, miks igal ulmehuvilisel tasuks ta kätte haarata.
Ja kuigi ta ei küündi Asimovi parimate teoste tasemele, on tegu ometigi väga hea lugemisega.
Jerzy Kosiński – “Kohtamine tundmatuga” (1977) (Goodreadsis)
Ma ei ole veel nii vana, et otsiksin igalt poolt tuttavat & turvalist. Seega olen alati rõõmus, kui mõni raamat suudab mind üllatada millegi uue ja ootamatuga.
“Kohtamine tundmatuga” oli mõnus raputus – nii veidral ja haiglasel rännakul ei olnud ma väga pikka aega käinud. Kui üldse.
Helju Rebane – “Õige valik” (2021) (Goodreadsis)
Suurepärane! Täpselt minu maitsele ulme ja et veel Eesti autorilt – mida sa hing veel tahta oskad!
(Ääremärkusena pean küll tõdema, et autori esikkogu “Väike kohvik”, mille ka praeguseks läbi olen lugenud, oli veel parem. Kuna suures osas teemad kattuvad, siis soovitaksin pigem seda. Või mõlemat.)