Septembris jätkus suvi ka raamatute rindel.
Nagu viimasel kahel suvekuulgi, sai läbi loetud kaheksa raamatut. Lehekülgi kogunes aga mõnevõrra vähem – 1459.
Uue raamatu järele haarasin keskmiselt kolme ja kolmveerandi päeva järel; päevas lugesin ca 49 lehekülge.
Ka sügise esimese kuu raamatud olid mitut masti. Läbi lugesin:
- ühe krimka (Olav Osolin “Kus lendab part”, 2021)
- kaks lastreaamatut (Adam Bahdaj “Matk naeratuse eest”, 1964 ja Eduard Uspenski “Krokodill Gena ja teised muinasjutud”, 1983)
- kaks ulmekat (Clifford D. Simak “Nagu õieke väljal”, 1965 ja Helju Rebane “Väike kohvik”, 1986)
- ühe Eesti autori teose (Mihkel Mutt “Mehed”, 1981)
- ühe novellikogumiku (“Kevadsonaat” (Valimik SDV kirjanike novelle), 1966)
- ühe ajaloolise jutustuse (Sergei Narovtšatov “Absoluut”, 1982)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kui suve lõpp õnnistas mind vaid heade ja väga heade raamatutega, siis seekord sattus sekka ka sellised, mis mulle nii väga ei meeldinud. Pooled said küll hindeks 5/5, ent sekka sattus ka üks “kolm”.
Nagu ikka, toon välja ka oma kolm lemmikut:
Helju Rebane – “Väike kohvik” (1986) (Goodreadsis)
Kui eelmisel kuul kiitsin Helju Rebase kogumikku “Õige valik”, siis tuleb tunnistada, et autori debüüt meeldis mulle isegi rohkem. Kuigi suurelt osalt raamatutes olevad lood kattuvad, on ka üht-teist uut. Ja tervikuna töötas minu jaoks “Väike kohvik” veel paremini kui “Õige valik”.
Eduard Uspenski – “Krokodill Gena ja teised muinasjutud” (1983) (Goodreadsis)
Väga mõnus põige lapsepõlve! Haarasin selle raamatu kätte oma tütre soovitusel – vahva, et on raamatuid, mis kõnetavad üle põlvkondade.
Peaks nüüd üks õhtu ette võtma ja ka need lapsepõlves armsaks saanud multikad üle vaatama…
“Kevadsonaat” (Valimik SDV kirjanike novelle) (1966) (Goodreadsis)
Raamatukaante vahele on koondatud 22 novelli, millest enamiku tegevus toimub II maailmasõja järel või ajal.
Ma arvan, et minu jaoks langes kogumiku lugemine väga õigesse hetke. Ka praegu on olukord kaootiline ja killustatud, aga võrreldes sõja-aja jubedustega… Ikkagi paganama hästi elame!
Kogumikus oli mitmeid lugusid, mis mind väga kõnetasid ja puudutasid. Eks oli ka neid, mis niiväga ei istunud, aga raputus oli igal juhul üsna tugev.