Oktoobrikuu algas üsna kena lugemusega. Kuu lõpus aga läksid koroonanumbrid jälle nii kõrgeks, et olin sunnitud ühistranspordi hülgama ja autoga (ostsin endale põrnika, hahaa!) tööl käima hakkama.
Loetud sai siiski üsna tublisti – 7 raamatut 2075 lehekülge.
Teeme matemaatikat kah; ühe raamatu lugemiseks läks neli ja pool päeva ning iga päev lugesin umbes 67 lehekülge. Mõnus!
Nagu ikka haarasin raamatuid igasugustelt riiulitelt. Läbi lugesin:
- kaks krimkat (Anatoli Bezuglov & Juri Klarov “Mõrv raudtee eraldusribas”, 1982 ja Alex Michaelides “Neidised”, 2021)
- kolm lastreaamatut (Mark Twain “Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused”, 1884; Henrik Tamm “Ninja Timmy ja valge ahvi saladus”, 2015 ja Hannu Mäkelä “Härra Huu teeb aiatööd”, 2000)
- ühe luulekogu (Viivi Luik “Kogutud luuletused 1962-1997”, 2006)
- ühe artiklikogu (Egon Erwin Kisch “Pöörane reporter. Valimik reportaaže”, 1955)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Seekord oli ka raamatute tase kõikuv. Enamik olid õnneks väga head, aga sekka sattus ka üks nõrk ning kaks päris halba raamatut.
Nagu ikka, toon välja ka oma kolm lemmikut:
Mark Twain – “Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused” (1844) (Goodreadsis)
Suurepärane raamat, millele elasime kaasa kogu perega. Tasub kindlasti (taaskord) kätte haaramist – kasvõi seepärast, et mõista, kui õnnelikul ajal me elame. ja teisalt ka, kui palju vahvat vabadust oleme kaotanud…
Alex Michaelides – “Neidised” (1983) (Goodreadsis)
Alex Michaelides tõusis oma debüüdiga (“Vaikiv patsient”) komeedina (krimi)kirjandustaevasse. “Neidised” on tema teine romaan. Romaan, mida ma väga ootasin ja ei pidanud pettuma.
Oli küll tunda, et edust tingitud pinge all kirjutatud, aga ootusi see ei petnud. Nüüd on staatus põlistatud ja mis muud kui jääb järgmist romaani oodata.
Egon Erwin Kisch – “Pöörane reporter. Valimik reportaaže” (1955) (Goodreadsis)
Üle poole sajandi võib küll nende ridade kirjutamisest möödas olla, aga inimloomus on ikka sama. Hästi kirjutatud reportaažid ja eks nad ole ka omajagu maailmapilti avardavad.