Kuna ma hakkasin jooksmas käima siis, kui Iko sündis (ja Mia oli kohe-kohe kolmeseks saamas) ei teagi lapsed minu elust seda perioodi, mil mu suurimaks sportilikuks saavutuseks oli enne uste sulgumist trolli peale jooksmine.
Nii on ka rahvajooksud jms üritused olnud meie pere lastele igapäevaelu lahutamatuks osaks.
Oma esimese maratoni jooksin ma 2016. aastal Tallinnas ja sestpeale ei ole mul ükski Tallinna Maraton vahele jäänud. Alati suurepärase ilmaga kodulähedane jooksupidu – no miks peakski puuduma! Ka lauge rada on mulle väga mokkamööda. Eriti kui see oli üks pikk ring – aga loodetavasti saab ka koroonapandeemia ometi läbi ning tuleval sügisel saab taaskord “päris” üritust nautida.
Ja ega ma siis üksi ei jookse – alates minu teisest Tallinna Maratonist oleme lastega alati ka lastejooksudel käinud.
Tallinna Maratoni lastejooks, 09.09.2017.
Ülaloleval fotol on Iko saanud just kaks ja Mia kohe-kohe viieseks saamas. Erilist entusiasmi nende nägudelt ei just ei peegeldu; ju vist toimus jooks ka üsna täpselt laste uneajal. Aga mida aasta edasi, seda lõbusamaks läks. :)
Tallinna Maratoni lastejooks, 08.09.2018.
Järgmisel, 2018. aastal hakati ka lastele medaleid andma. Ikka korralikke, metallist – samasuguseid, nagu ka pikemate distantside jooksjatele, ainult väiksemaid.
Tallinna Maratoni lastejooks, 07.09.2019.
No ja eks ole ikka uhke tunne finishi poole lipata, kui raja ääres on ergutav ja kaasa elav rahvamass. Ning pärale jõudes ootamas kingikott ning medal.
Siis jõudis kätte aga 2020 kurja koroona ning erinevate piirangutega. Tallinna maraton toimus virtuaalsena – ütlen ausalt, et jooksin ise seekord puht seepärast, et töö poolt pakuti tasuta osalust. Muidu poleks vist läinud (kuigi Marathon100 korraldatavatel virtuaaljooksudel olen osalenud juba ammu; lihtsalt nii pikka distantsi ei kisu väga virtuaalselt jooksma).
Küll aga oli kahju lastejooksude ärajäämisest… Ka lastele pakuti võimalust jooksta virtuaalselt ja saada medal pärast postiga. Aga… No see ei ole ikka see!
Otsustasin siis, et korraldan enda ja sõprade-naabrite lastele hoopis jooksu meie aias. Kirjutasin Tallinna maratoni korraldajatele, et kas medaleid oleks võimalik ka varem kätte saada, et need siis kohe pärast jooksu lastele kaela riputada. Muidugi oli – laste jaoks on ju pärast jooksu mitu-mitu päeva postiga medalit oodata ilmatu pikk aeg.
Niisiis mõõtsin raja maha, tähistasin selle värskelt riita laotud puuhalgudega, printisin diplomid-rinnanumbrid ja panin igale lapsele kokku ka väikese auhinnakoti suupärasega.
Mustkunstiteater oli lahelt valmis laenama tossumasinaid (need olid laste seas tõeliseks hitiks!), Mia ja Iko joonistasid stardisildi ning raja äärde sättisin ka pisikese mullimasina.
Osa võttis seekord kaheksa last ja lastejooksu võis igati kordaläinuks lugeda.
Nii et kui seegi aasta selgus, et lastejooksud toimuvad vaid virtuaalselt, oli juba kindel, et korraldame jooksupeo oma aias. Seekord pakkus Tallinna maraton juba eos võimalust registreerida terve grupp ja saada medalid/diplomid juba enne jooksu pakiautomaati. Või siis võistluskeskusest kätte – seda võimalust kasutasingi, kui oma maratoni stardimaterjalidel järgi käisin.
Juba medal ainuüksi on piisav põhjus, miks lastejooksul osaleda. Tegu on päris medalitega – metallist, mitte šokolaadist ja fooliumist. Mitme lapse jaoks oli tegu elu esimese medaliga – diplomeid jms on küll varem saadud, aga medaleid mitte. Ja eks seegi ole vahva, et kui keegi vanematest jookseb mõnel pikemal distantsil (10K, 21K, 42K), riputatakse tallegi kaela samasugune medal. Nagu käbi, nii ka känd, eksole.
Stardis oli sedapuhku 13 last.
Päeval enne jooksu märkisime Ikoga raja maha. Kui eelmisel aastal läbis rada ka hoovi ja naabri aeda (neil oli siis maja ehitus pooleli ja meie aedade vahel polnud mingit tara, nii et oli hea lagedal väljal lipata), siis seekord tegin käänulise raja ainult aeda. Nii olid jooksjad kogu aeg nähtaval – ja neile oli parem kaasa elada ning ergutada.
Muidugi said kohale toodud ka tossu- ja mullimasinad. Ma arvan, et neid ootasid lapsed sama palju, kui medalit. Hehee.
Foto: Marko Habicht
Seekord katsin osalejatele ühise laua hea-paremaga. Aga lapsed ütlesid, et finishis näppu antav nännikott meeldis neile rohkem – nii et järgmine aasta siis lähen ilmselt jälle seda teed.
Stardipaugu andmiseks laenasin Iko tongipüssi – ja läkski kogu lastekari teele. Suuremad lapsed (need, kes juba koolis käivad) pidid jooksma kolm ringi. Väiksematele piisas ühest – aga muidugi võis ka rohkem.
Foto: Marko Habicht
Kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja liikuv pilt veelgi rohkem, siis annab jooksu enda emotsioone edasi vast kõige paremini video:
Pärast jooksu tuli muidugi ka puuhalud tagasi riita laduda. Aga sellega läks ludinal, oluliselt kiiremini, kui raja maha märkimisega. Aga eks muidugi oli ka hea hulk abilisi. :)
Foto: Marko Habicht
Kui alguses olid need oma aia jooksud planeeritud ajutise lahendusena, kuni koroona jälle pärisüritusi korraldada lubab, siis nüüd enam ei teagi… Kuigi ka ametlikud lastejooksud on vahvad, on oma aias toimuval jooksupeol mingi eriti mõnus hõng.
Ma kipun arvama, et kui tuleval sügisel on võimalik osaleda nii virtuaal- kui ka pärisjooksul, korraldan ikkagi jooksu oma aias. Ideid, kuidas veelgi paremini teha, juba on. :)
One thought on “Tallinna Maratoni lastejooksud meie aias”