Detsembrikuu oli lugemise suhtes üsna nadi – läbi sai loetud vaid üks raamat. Võib-olla poleks sedagi jõudnud, aga kuna käisime perega Gran Canarial puhkamas, tuli vähemalt mõni ühistranspordi kasutus ette. Noh, on ju ka liinilennuk ühistransport, eksole.
Lohutan end sellega, et tegu ei olnud kõige õhema raamatuga. 408 lehekülge tähendab, et keskmiselt lugesin päevas 13 lehekülge.
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kolme lemmikut seekord arusaadavalt välja tuua ei saa; see üks ja ainuke läbi loetud raamat väärib aga igati esile tõstmist:
Stephen King – “Draakoni silmad” (1987) (Goodreadsis)
Stephen Kingi kirjutatud laste- või noorteraamat jätab juba eos kummalise mulje. Et õuduskirjanduse meister kirjutaks lastele – no mida veel?
Aga tegelikult… Kingi puhul ei olegi ju tegelikult peamine mitte see, millest ta kirjutab (kuigi ka sellel on oma osa). Vaid hoopis see, kuidas ta kirjutab. Kuidas ta loob oma maailma, karakterid; kuidas kujundab õhustiku. Ning loomulikult võib suurepärane jutuvestja luua lugusid ka lastele, miks mitte.
“Draakoni silmad” kirjutas King oma teismelisele tütrele, Naomile. Raamatu eessõnas öeldakse, et põhjuseks oli Naomi soov lugeda isa tavapäraste õuduste asemel draakonitest, printsidest ja võlukunstist. Õudusromaanid on aga tüdruku jaoks kahjuks nii ehk naa kadunud kunst – Kingi esiklapsel on harva esinev Addisoni tõbi (keha ei tooda piisavalt adrenaliini), mistõttu on õudus tema enda sõnul talle üsna kättesaamatu emotsioon.
Aga olgu põhjused millised tahes, sündis üks kaasahaarav, seikluslik ja õpetlikki romaan. Õpetlik, sest tegelikult räägib King väga olulistest asjadest – nagu ausus, ustavus, kindlameelsus ja ka see, miks on oluline einetades suurätti kasutada. Või kas poisid tohivad nukumajaga mängida.
Minu kindel soovitus – nii suurtele kui ka väikestele. Ja kindlasti ka neile, kelle jaoks muidu Kingi romaanid liiga hirmsad on.