2022 algas nii, nagu 2021 lõppes. Seda nii raamatute rindel (nii vana aasta viimasel kui ka uue aasta esimesel kuul lugesin läbi vaid ühe raamatu) kui ka üldisemalt. Kui tavaliselt on ikka uue aasta tulekuga seotud mingi uue alguse & lootuse & parema tuleviku tunne, siis see aasta seda ei olnud. Lihtsalt number vahetus ja kõik.
Muidugi võib põhjuseks olla see, et olen lihtsalt ise vanemaks jäänud. Ega ju ka sünnipäevad ei ole ammu enam sama erilised, kui lapsepõlves. Aga eks oma osa ole kindlasti ka pikale veninud koroonajamal. No mis plaane ja unistusi sa ikka sead, kui uus tüvi/laine tuleb ja teeb oma korrektuurid!
Vähemalt ei olnud see ainuke loetud raamat just kõige õhemate killast – 566 lehekülge teeb päevaseks lugemuseks ca 18 lehekülge. Lausa viis lehekülge rohkem kui detsembris!
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kolme lemmikut seekord arusaadavalt välja tuua ei saa; see üks ja ainuke läbi loetud raamat väärib aga esile tõstmist küll:
Michel Faber – “Imelike uute asjade raamat” (2014) (Goodreadsis)
“Imelike uute asjade raamat” oli üks imelik raamat, mis tekitas minus imelikke tundeid…
Ühest küljest oli see raamat täpselt see, mida ulme minu jaoks tähendab. Lugu inimestest ja omavahelistest suhetest ja inimloomusest, mis leiab aset suvalises maailmas/ajas. Nii on autor taustsüsteemi ikkest vaba ja saab keskenduda vaid loo seisukohalt olulisele. Ei ole mingeid reaalsuse kammitsaid.
Samas ei tekitanud see minus niivõrd tugevaid emotsioone. Jah, idee oli huvitav, raamat hästi kirjutatud ka, aga no midagi jäi minu jaoks puudu.
Tegevus hakkas liikuma alles raamatu viimasel viiendikul. Ka varem oli huvitav, aga mitte nii, et naelutaks raamatu külge. Lõpplahendus jäi aga poolikuks. Otsad said küll kokku tõmmatud, järge ka nagu ei ootaks, aga oleksin tahtnud nagu mingit puänti või pööret või…
See raamat meenutas ka, kui jube on, kui naine on rase. Ei olnud rasedused minu jaoks ilusad ajad. Saad mõistusega aru küll, et pead olema toeks ja naise tujud ei ole tema kontrolli all, aga sisimas katkud endal kõik karvad peast välja…