Veebruarikuu lugemus oli nadi, nagu juba tavaks saanud. Aga vähemalt oli see tublim, kui jaanuaris – ja kui päris aus olla, siis parim tulemus alates sügisesest koroonalainest ja ühistranspordi hülgamisest.
Läbi jõudsin neli raamatut – tõsi, neist kaks olid korduvlugemised ning ülejäänud kaks lugesin lastele unejutuks.
Lehekülgi kogunes 937.
Päevas lugesin keskmiselt 33 lehekülge; ühe raamatu lugemiseks läks statistiliselt täpselt nädal.
Autorid jagunesid seekord täpselt pooleks – kaks olid eestlased, kaks maailma kirjandusklassikud. Läbi lugesin:
- ühe seiklusromaani (Jules Verne “Kapten Granti lapsed”, 1868)
- ühe lasteraamatu (Henno Käo “Väike rüütel Rikardo”, 2004)
- kaks ulmekogumikku, korduslugemised mõlemad (Isaac Asimov “Kadunud robot”, 1965 ja Helju Rebane “Väike kohvik”, 1986)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kolme lemmikut ma seekord välja ei too. Põhjus pole aga selles, nagu poles loetud raamatud head olnud – kaugel sellest. Pooled neist (mõlemad ulmekogumikud) olid lausa suurepärased. Ent neid olen juba esmalugemisel esile tõstnud.
Kapten Granti otsijate ning rüütel Rikardo seiklused olid küll põnevad ja toredad, ent siiski mitte päris teemantid.
Teen seekord hoopis erandi ja tõstan esile raamatu, mida ma veel isegi lugenud ei ole. Nimelt on minu lemmikkirjastusel “Fantaasia” ilmunud trükisoe Isaac Asimovi kogumik “Nägemused robotitest”.
Raamatu kaante vahele on koondatud umbes pooled Asimovi robotijuttudest (sealhulgas ka pea kõik “Kadunud roboti” lugudest, vaid “Pääsemine” on välja jäänud), lisaks veel robotiteemalised esseed.
Olles lugenud ka Asimovi (populaarteaduslikke) esseid ja arutlusi, olen üsna kindel, et need ei ole oma aktuaalsust minetanud ja on pea sama põnevad, kui tema ilukirjanduslikud jutud.
Ühesõnaga, tegu on mahuka (400+ lk!) kogumikuga, mida mina olen juba ammu eesti keeles igatsenud. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis ootab see mind hetkel pakiautomaadis, nii et on üsna tõenäoline, et järgmiseks raamatuks võtan ette just selle.