Märts oli üks parajalt jube kuu. Kuigi tegelikult jäi sellessegi helgeid ja ka väga helgeid hetki, varjutas kõike Venemaa ebainimlik julmus Ukraina vastu. Ei olnud vähe neid õhtuid, mis möödusid justkui mingisuguses hämus. Ei teinud midagi, sest lihtsalt mitte mingisugust tahtmist ei olnud. Jõud oli lihtsalt otsas…
Kõik toimuv tundus lihtsalt liialt uskumatu ja absurdne. Ja valus.
Nii ei ole ka midagi imestada, et ka raamatute lugemine ei tahtnud edeneda. Statistiliselt sain küll läbi ühe raamatu ja 192 lehekülge. Päevas võiks tee teha ca 6 lehekülge, aga tegelikult alustasin tolle ainuma raamatu lugemist juba jaanuari alguses ning läbi sain ta üsna märtsi esimestel päevadel.
Nii et noh, statistika statistikaks – ega ma tegelikult suurt midagi ei lugenud.
Kolme lemmikut ma seekord välja ei too. Ühte ka mitte – loetud Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” (1985) (kui irooniliselt see pealkiri käesoleval kevadel kõlab, eksole) ei suutnud mind kõnetada. Kõnekeel ja kujundid olid küll suurepärased ja tekstiliselt oli väga nauditav lugeda, aga sisu jäi minust kaugeks…
Raamatusoovituste saamiseks võid pilgu peale visata mu Goodreadsi profiilile või Raamatuvahetuse blogile. Viimase kuue aasta jooksul olen lugenud väga eriilmelisi raamatuid ning kirjutanud pea 400 arvamust, nii et midagi meelepärast peaks leidma igaüks.