Millalgi aprilli alguses sain e-kirja, et maikuus on tulemas virtuaalsed LHV Maijooksu lastejooksud ja et kas ka meie ei tahaks oma pundiga osaleda. Tõtt-öelda kaalusin pikalt; ühest küljest on need aias toimunud lastejooksud alati toredad olnud, aga teisalt oli parajalt kiire…
Samuti kipuvad asjad oma võlu kaotama, kui nad toimuvad liiga tihti. Eks ikka on erilisem, kui on midagi, mida oodata.
Ühel hetkel turgatas aga pähe, et võiks seekord tavalise jooksu asemel teha takistusjooksu. Sügisel oleks siis tavaline lastejooks ja kevadel takistusjooks. Nii oleks mõlemil natuke oma nägu. Mõeldud, tehtud!
Tööpealkirjaks oli alguses tegelikult “Maijooksu mudajooks”, aga kuna ma ei osanud aimata ka, kui soe siis juba on, otsustasin igasugused märjad ja mudased takistused siiski välja jätta. Nii sündiski “Tagaaia takistusjooks”.
Foto: Marko Habicht
Allpool kirjutan veidi detailsemalt ka sellest, mida seekord teisiti tegin, kui varasematel kordadel. Ja käin läbi ka kõik rajal olnud takistused – noh, et kui keegi tahab ka oma aias midagi taolist teha ja soovib inspiratsiooni ammutada.
Aga parema üldpildi annab ikkagi üks vahva video – seega lubage esitleda, Tagaaia takistusjooks 2022 aftermovie:
Üldisest korraldusest
Peamiseks erinevuseks varasemate aastatega oli see, et lapsed läksid rajale väikeste intervallidega, mitte korraga. Kuna jooksjaid oli väga erinevas vanuses, oleks lihtsalt muidu takistusel trügimiseks läinud ja paratamatult oleks mõni väiksem haiget saanud.
Foto: Marko Habicht
See pikendas muidugi ka jooksu enda aega, mis on igati tervitatav. Kui muidu on jooks ise võtnud paar-kolm minutit, siis seekord läks sellele nii kümne minuti kanti. Keegi sõpradest rääkis, et olid ka käinud kuskil lastejooksul – ja kui jooksule endale läks nii minut, siis suhkruvati sabas seisti julgelt üle poole tunni. Kuna aga tegu on ikkagi jooksuüritusega, siis on ju tore, kui see võtab enda alla rohkem, kui mõned loetud minutid.
Takistusjooks oli ses suhtes ka hea formaat, et rada oli laste jaoks põnev. Enamus, kui mitte kõik, jooksid selle ikka mitu korda läbi. Ja mitte ainult lapsed, ka täiskasvanud katsusid seal oma osavust. Mina ise pean küll tunnistama, et lapsed olid minust pea poole kiiremad. Ilmselt olen liiga ettevaatlik ja sealt ka see aeglus. :)
Foto: Marko Habicht
Aga erinevustest veel. Kui esimesel aastal tegin igale jooksjale väikese mahla-kommikoti ja teisel korral katsin ühise laua, siis seekord pakkusin vaid juua (mahla ja vett) ning rentisin jäätisemasina.
Kuigi jäätis õigustas end igati, tundub, et parim lahendus oleks siiski mingi combo – ühine jook, jäätisemasin ja ka pisuke nännikott. On ikka hea tunne, kui finisheerides lisaks medalile veel midagi pihku surutakse. :)
Samuti tegime jooksu seekord nädalavahetusel. Varasemalt olen selle teinud mõne tööpäeva õhtul – nädalavahetused kipuvad ikka planeeritud olema ning tegu on piisavalt lühikese üritusega, et see tööpäeva õhtusse mahutada.
Nädalavahetus andis aga võimaluse sauna soojaks kütta ja pikemalt istuda. Noh, tegelikult kujunes nii, et lapsed mängisid, naised käisid saunas ja mina koristasin rada kokku. :) Oleksin muidugi ka ise sauna läinud, aga olin just paar päeva varem üsna koledasti & sügavalt sõrme lõiganud, nii et ei hakanud värske haavaga kuuma kätte ronima.
Midagi on aga ka muutumatuks jäänud. Kõigepealt muidugi suure hiti, tossumasinatega, aitas taaskord Mustkunstiteater. Aitäh!
Foto: Marko Habicht
Aga ka negatiivse poole pealt – alati on olnud hilinejaid. Ja ikka nii ca pool tundi hiljem jõudjaid. Eks muidugi lastega perede puhul ole see paratamatu. Eriti kui on väiksemad, kes veel lõunaund magavad. Aga sellise tobeda ooteaja on see tekitanud alati…
Esimesed saabujad saavad oma aega sisustada küll rinnanumbri värvimisega, aga üle poole tunni ei maali seda ka püüdlikuim väike kunstnik.
Foto: Marko Habicht
Kuna osalejaid ka liiga palju ei ole, siis oleks muidugi igati loogiline ka ära oodata. Eriti, kui on teada, et ollakse juba teel ja kohe-kohe jõudmas…
Kuna sellest va hilinejate probleemist jagu saab (iga kord on hilinenud erinevad perekonnad; muidu võiks lihtsalt ühele öelda pool tundi varasema algusaja), oleks ilmselt vaja leida mingi ajatäide. Soojendusvõimlemine näiteks. Või mingid soojendus(jooksu)mängud.
Aga tegelikult ongi hea, et on veel kitsaskohti – nii saab paremaks minna ja on ka väljakutseid, millele vastata!
Rada & takistused
Et kõik ausalt ära rääkida, pean tõdema, et ma ei ole ise kunagi ühelgi takistusjooksul osalenud. Veidi üritasin küll internetist inspiratsiooni leida, aga enamus selliste jooksude takistused kipuvad olema üsna vee- ja mudapõhised. Ja kuna olime just pool hoovi üles kaevanud ja kinni ajanud (saime kanalisatsiooni, jee!), ei kippunud eriti selles suunas tegutsema.
Niisiis hakkasin lihtsalt kolm-neli päeva enne üritust vaatama, mis mul kodus leidub ja mida saaks ära kasutada. Ja leidus täitsa mõnusalt; minul kulus raja läbimiseks pea kaks minutit, suuremad lapsed said hakkama poole kiiremini.
Esimeseks takistuseks olid palgid. Vedasin need lihtsalt aeda ja panin risti rajale maha.
Järgmiseks tuli veidi turnida. Kruvisin euroalusele külge toed – sündis paraja kõrgusega seinake, millest üle ronida.
Sellele järgnesid kaheksa rehvi (neli neist on igati okeid naastrehvid 185/60/15 ; kes tahab võib ära osta) ja paku najale kummuli pandud redel, millest pidi üle ronima.
Järgmiseks jõuti kiikede juurde. Esmalt pidi redelite alt läbi pugema, siis jooksma slaalomit ümber rippuvate kiikede ning lõpuks mööda mägironimisseina üles ronima.
Mägironimisseinaks muideks on mingi vana uks, millele on kruvitud Thingiversest leitud prinditud “nagad”. Nii et seegi on kodukootud vahenditega tehtud. :)
Järgmiseks tuli tasakaalukiik, millest tuli üle joosta. Selle kruvisin paku külge nii, et rippkiikede poolne ots oleks pikem. Nii on ta ka raskem ja langeb alati maha, valmis järgmist jooksjat vastu võtma.
Pärast kiike järgnes kurviline rada – lihtsalt palju sikk-sakke ja slaalom ümber kändude.
Ja oligi kätte jõudnud eelviimane takistus – kahele palgile kruvitud euroalus, mille alt pidi läbi pugema (suurematel, kes tõesti ei mahtunud, oli siiski lubatud ka üle minna).
Viimaseks takistuseks oli poom – lihtsalt kahe paku peale kruvitud pruss, aga üks populaarsemaid elemente. Selle jätsime ka aeda alles; mõnus turnida ja tasakaalu hoidmist harjutada.
Jäi veel viimane sirge – ja oligi medal auga välja teenitud!
Foto – Marko Habicht