Sügis koputab juba uksele, aga olen oma suvised lugemiskokkuvõtted täitsa võlgu jäänud. Egas midagi, tuleb see viga (?) parandada!
Juulikuus sain läbi sama palju raamatuid kui juuniski. Ehk siis kolm. Raamatud olid aga omajagu paksemad, lehekülgi kogunes pea kaks korda rohkem. 1009, kui täpne olla.
Ausalt öeldes, ega ma enam päris täpselt ei mäleta, miks neid raamatuid nii vähe kogunes. Ma arvan, et vist viisin lapsi autoga hommikuti vanaema juurde ja seetõttu ei olnud ka pikki bussisõite. Aga päris pead just anda ei julgeks.
Olgu kuidas oli; umbes kümne päevaga sain ühe raamatu läbi ja päevas lugesin ca 33 lehekülge.
Tegelikult statistika muidugi valetab, nagu alati. Jules Verne “Kakskümmend tuhat ljööd vee all” sain läbi küll juulis, aga tegelikult lugesin seda lastele õhtujutuks ning alustasime sellega juba maikuus. Sellega sai meil kogu kapten Nemo triloogia loetud.
Huvitaval kombel olid ülejäänud kaks raamatut jutukogud. Ja ei ühtegi ulmekat seekord (kuigi okei, Verne osas võib ju vaielda; ja tegelikult oli Soome kogumikus vähemalt üks ulmehõnguline lugu ka). Niisiis, läbi lugesin:
- ühe novellikogu (“Soome novell”, koostanud Jüri Seilenthal, 1968)
- ühe lastejuttude kogumiku (Jüri Parijõgi “Jutte”, 1982)
- ühe seiklusromaani (Jules Verne “Kakskümmend tuhat ljööd vee all”, 1870)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kolme lemmikut ma seekord välja ei too. Toon ainult ühe. Aga tahaksin eraldi esile tõsta Pentti Holappa lugu “Boman” kogumikust “Soome novell”. See oli tõesti super!
Niisiis, minu juulikuu lemmik (trummipõrin ja jalavärin):
Jüri Parijõgi – “Jutte” (1982) (Goodreadsis)
Mind ikka hämmastab, kui vähe on inimesed ajas muutunud. Ja käesolev jutukogu on selle elav tõestus – kuigi tegevused toimuvad sada aastat tagasi, võiks need vabalt aset leida ka tänasel päeval. Tõsi, ühiskond ja tehnika on muutunud, aga inimesed mitte.