Veel viimane pilguheit möödunud suvesse – olen siiani jäänud võlgu oma augustikuised lugemiselamused.
Peab ütlema, et august oli suvistest lugemiskuudest kõige viljakam – läbi lugesin 5 raamatut ja 1454 lehekülge. Mitte just liiga palju, aga samas (suve kohta, mil on palju muudki teha) täitsa okei tulemus.
Numbritest veel: ühe raamatu lugemiseks kulus veidi alla nädala ja päevas lugesin 47 lehekülge.
Kui juulikuus ei sattunud raamatute hulka ühtegi ulmekat, siis sedapuhku olid lausa 80% raamatutest vähemalt ulmehõngulised. Kui mitte puhastverd ulmekad. Aga samas ka piisavalt erinevad. Läbi lugesin:
- ühe novellikogu (IvanKlíma “Armastajad üheks ööks”, 1967)
- ühe õuduka (Stephen King “Hiilgus”, 1977)
- ühe lasteraamatu (Nikolai Nossov “Totu Päikeselinnas”, 1958)
- ühe ulmekogumiku (“Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia”, koostaja Raul Sulbi, 2019)
- ühe ulmeka (John Scalzi “Vanamehe sõda”, 2005)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Loetud raamatutest oli vaid üks täiesti nadi, nii et esile võiks tõsta tegelikult ka viiest neli. Aga jääme siiski kolme juurde, nagu tavaks. Minu seekordsed kolm lemmikut olid:
Nikolai Nossov – “Totu Päikeselinnas” (1958) (Goodreadsis)
Minu hinnangul parim Totu-sarja raamat. Ja oi kui täpselt on autor suutnud tulevikku ette ennustada!
John Scalzi – “Vanamehe sõda” (2005) (Goodreadsis)
Kui võtta noore inimese keha & tervis ning lisada sellele vana mehe elutarkus & iroonia, on tulemuseks puhas võidukombinatsioon. Ja seda tõestab ka “Vanamehe sõda”.
“Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia” (koostaja Raul Sulbi) (2019) (Goodreadsis)
Eesti autorite kummardus ulme suurmeitri sajandaks juubeliks. Soovitan eelkõige neile, kes Asimovi loominguga on juba hästi tuttavad.