Oktoober oli selle aasta viljakuselt kolmas lugemiskuu. Läbi sai loetud 5 raamatut ja 1243 lehekülge. Kuna endiselt oli ka muudel rinnetel üsna palju tegutsemist, ei ole see sugugi halb tulemus.
Traditsiooniline matemaatika ka: ühe raamatu lugemiseks kulus napilt alla nädala; päevas lugesin ca 40 lehekülge.
Enamus raamatuid olid küll ulmehõngulised, aga tegelikult võib igaühe neist määrata erinevasse kategooriasse. Läbi lugesin:
- ühe mereromaani (August Mälk “Õitsev meri”, 1935)
- ühe techno-thrilleri (Michael Crichton “Sauruste park”, 1990)
- ühe õuduskogemiku (E. F. Benson “Õudusesarv”, kogumikuna 1974, kirjutatud palju varem)
- ühe ulmeka (John Scalzi “Lõhenenud inimkond”, 2013)
- ühe lasteraamatu (Katre Šperova “Haldjad minu südames”, 2022)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kätte võtmist väärivad kõik viis loetud raamatut, aga toon siiski väja ka oma kolm lemmikut, nagu tavaks on saanud:
John Scalzi – “Lõhenenud inimkond” (2013) (Goodreadsis)
(Siiani) viimane eesti keeles ilmunud “Vanamehe sõja” sarja raamat. Taaskord suurepärane lugemine. Soovitan tõesti kogu sarja ette võta; veidi pikemalt kirjutan sellest oma septembrikuises kokkuvõttes.
Michael Crichton – “Sauruste park” (1990) (Goodreadsis)
Vana lemmiku korduslugemine; sedapuhku lastele unejutuks. Ja oli sama põnev ja seikluslik, kui aastaid tagasi lugedes.
August Mälk – “Õitsev meri” (1935) (Goodreadsis)
Romaan armastusest mere vastu ja inimestest, kes armastavad merd.