Detsember oli 2022. aasta üks viljakamaid lugemiskuid. Tegelikult lausa paremuselt teine, rekordilise maikuu järel.
Tuleb tunnistada, et selliselt on rõõm aastat lõpetada – läbi lugesin 9 raamatut ja 1901 lehekülge.
Eks lugemistempo oli päris hea – nädalas sain loetud keskmiselt kaks raamatut; päevas lugesin ca 60 lehekülge.
Nagu ikka, sattus mulle kätte raamatuid siit ja sealt. Läbi lugesin:
- ühe ulmeka (Roger Zelazny “Teemärgid”, 1979)
- ühe ulmesugemetega spioonika (Heinrich Weinberg “Tõrkeotsing”, 2018)
- ühe seiklusliku loo alternatiivajaloolisest Vana-Hiinast (Barry Hughart “Linnusild”, 1984)
- ühe krimka/trilleri (A.J. Finn “Naine aknal”, 2018)
- ühe õuduspõneviku (William Peter Blatty “Eksortsist”, 1971)
- kaks lasteraamatut (Kristin Kongi “Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn”, 2022 ja Igor Nossov “Totu saar”, 2005)
- ühe näidendi (Friedrich Dürrenmatt “Herakles ja Augeiase tall”, 1954)
- ühe (Gruusia) novellikogumiku (Otia Ioseliani “Mäng”, 1965)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kuigi loetud sai omajagu raamatuid, ei olegi kolme lemmikut nii kerge välja tuua. Enamus neist olid küll pigem head, aga 5/5 vääriliseks hindasin vaid kahte. Aga siiski, minu seekordsed lugemissoovitused said sellised (no ja eks minu maitsest anna hästi märku ka see, et kõik on taaskord välja antud kirjastus Fantaasia poolt):
William Peter Blatty – “Eksortsist” (1971) (Goodreadsis)
Kultusteos, mille ainetel vändatud filmi olen küll kunagi näinud, aga peale klassikaks kujunenud stseenide suurt rohkemat ei mäletanud. Raamat aga oli väga hea. Kuigi üleloomulike võimetega lood tunduvad minu jaoks sellised laisad otseteed, siis “Eksortsisti” see viga kindlasti ei kummitanud.
Barry Hughart – “Linnusild” (1948) (Goodreadsis)
Ajalugu on üks minu nõrku kohti, nii et ma ei tea, kas Vana-Hiina oli selline nagu raamatus kirjeldatud. Ilmselt mitte. Aga ehk siiski seiklesid seal tõusva päikese kandis kunagi noor vägilane Kümnes Sõnn (pärisnimega Yu Lu; mitte segi ajada nimeka autoriga, kes kirjutas raamatu “Erinevad teeliigid”) ning teadjamees Li Kao, kellel on väike viga küljes.
Väga kaasahaarav ja humoorikas lugemine. Jääb vaid loota, et ka ülejäänud kolm Barry Hugharti raamatut kunagi meie keeles avaldatakse.
Heinrich Weinberg – “Tõrkeotsing” (2018) (Goodreadsis)
Ei ole sugugi lihtne kirjutada (alternatiivajaloolises) Eestis aset leidvat spiooniromaani, mis ei mõjuks maavillase või piinlikuna. Heinrich Weinberg on sellega hakkama saanud – “Tõrkeotsing” on igati mõnusalt hoogne põnevik.