Täiesti märkamatult on juba ka märtsikuu läbi saanud; mul on aga ka veebruaris läbi loetud raamatud kokku võtmata. Mis siis ikka, eks tule see ära teha!
Peab ütlema, et kuigi veebruar on aasta lühim kuu, kogunes loetud raamatuid üsna tublisti – tervelt 8. Tegu oli aga üsna õhukeste teostega (keskmiselt alla 150 lehekülje). Lehekülgi kogunes kokku 1187.
Nagu ikka, matemaatikat kah: Nädalas lugesin läbi täpselt kaks raamatut; päevas lugesin ca 42 lehekülge.
Raamatuid oli žanrite mõistes seinast seina nagu ikka. Küll aga tuleb tõdeda, et niivõrd nõrkade raamatutega lugemiskuud ma varasemast ei mäletagi… Goodreadsis sai vaid üks raamat hindeks “viie”, kolme hindasin “nelja” vääriliseks, kaks pidid leppima “kolmega”. Üks raamat oli nõrk “kaks” ja üks suisa kohutav “üks”.
Ja kui nüüd vaadata, siis kogumikke sai ka tavatult palju.
Läbi lugesin:
- ühe punapropagandat täis segase heietuse (Arkadi Gaidar “Trummilööja saatus”, 1939)
- ühe sõjajuttude kogumiku (William Faulkner “Ümberpöörd”, kogumikuna 1965)
- ühe reisikirjade kogumiku (Lilli Promet, Ralf Parve “7 kirja Poolast”, 1965)
- ühe perekonnaloo (Maria Augusta von Trapp “Trapi pere ansambel”, 1949)
- ühe ulmekogumiku (“Täheaeg 7: Ingel ja kvantristall”, koostaja Raul Sulbi, 2010)
- ühe kodumaise krimka (Ketlin Priilinn “Kommionu”, 2017)
- ühe… loo (no ma tõesti ei oska seda kuhugi paigutada; Ulrich Plenzdorf “Noore W. uued kannatused”, 1972)
- ühe suureks kasvamise loo (Holger Pukk “Jüri”, 1961)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Nagu juba öeldud, oli seekord lugude keskmine tase pigem kehv. Seega toon seekord kolme lemmiku asemel välja kaks. Kusjuures, mõlemad on ilmunud “Loomingu Raamatukogus”. Ja see on tore – LR on minu jaoks nagu mingi vana maja pööningul olev aardekirst. Kunagi ei tea, kas ta peidab endas tõelisi pärleid või hoopis mingit träni, mida enam kellelgi vaja pole. Nii jubedalt mõnus ja mitmekesine. :)
Ulrich Plenzdorf – “Noore W. uued kannatused” (1972) (Goodreadsis)
Igati nauditav ka iseseisvana (st isegi siis, kui noor Werther sulle midagi ei ütle), aga Goethe teosega kursis olek avab kindlasti veel rohkem liine.
Kõige vahvam on aga peategelase, Edgar Wibeau mõttemaailm ja ellusuhtumine. Juba temaga tutvumise pärast tasub raamat kätte haarata!
William Faulkner – “Ümberpöörd” (kogumikuna 1965) (Goodreadsis)
Raamatu kaante vahel on neli lühijuttu, millest kolm puudutavad otseselt või kaudselt sõda.
Kui lood jäävad pärast läbi lugemist veel kummitama, on see minu jaoks väga hea märk. Ja Faulkneri novellid said sellega kenasti hakkama.