Vaatasin, et mu viimane blogipostitus, mis puudutab mõnd jooksuüritust, pärineb ajast, kui jooksin oma kümnenda maratoni. Seega üsna ammu – maratone on tänaseks kogunenud 19; ultrajookse (ehk siis jooksuvõistlusi, kus distants on maratonist pikem) 8.
Kuna mälestused kipuvad aga tuhmuma (ja et oleks kuskilt järgmisel aastal vaadata, milliseid vigu vältida), võiks möödunud nädalavahetusest kirjutada küll.
Laupäeval, 29. aprillil kell 12:00 anti start selleaastasele Põgenemisele. Kes ei tea, siis tegu on jooksuvõistlusega, mille lähtepunkt on igal aastal erinevas P-tähega algavas linnas. Seekord siis Paides, varasemalt Põltsamaal, Põlvas ja Paldiskis. Eesmärk on sealt 24 tunniga võimalikult kaugele joosta (või vändata; jalgratturitel on põgenemiseks aega 12 tundi). Kuhu poole põgened, on su enda otsustada – ainsaks piiranguks on põhimaanteede kasutamise keeld (iga põhimaanted võib kasutada maksimaalselt üks kord kuni 1km pikkuselt; kusjuures ka maantee ületamine läheb kasutamisena arvesse). Arvesse läheb kaugus linnulennult, seega mida sirgema raja valid, seda mõistlikum on.
Olen osalenud siiani kõigil Põgenemistel:
- Põltsamaalt (2020) hakkasime koos Irisega jooksma, tema katkestas ca 50 km läbinuna ja sealt jooksin edasi üksi. Läbisin 125km, linnulennult sai tulemuseks 97,99km.
- Põlvast (2021) läksin mina joostes ja Iris veeres rattaga kaasa. Ses suhtes oli kergem, et varustuse (vahetusriided, toidud, joogid) sai rattale panna. Läbisime 127km, linnulennult 103,2km.
- Paldiskist (2022) põgenesin üksi. Kuna ma enne eriti trenni teinud ei olnud ja lubas ka üsna koledat öökülma, siis otsustasin, et jooksen kuni päikseloojanguni ja siis katkestan. Nii tegingi; läbisin 54km ja linnulennult sai tulemuseks kirja 45,57km.
Ja nüüd siis Paide…
Paldiskist põgenedes sattusin rajal kokku naisterahvaga, kes läbis terve tee kõndides. Sealt hakkas idanema mõte, et võiks ka proovida – seda enam, et Iris väga joosta ei tahtnud, aga kõndimise vastu polnud tal midagi. Heh, nagu romantiline jalutuskäik ilma lasteta Eesti looduses või nii. :)
Paide asub meie kodule ka mõnusalt lähedal – 99km tundus igati läbitava vahemaana; igaks juhuks sai kaardile pandud ka veidi pikem teekond. Sama joont pidi oleks olnud 117km Suurupisse; edasi oleks juba meri vastu tulnud.
Nagu juba varemalt öeldud, on Põgenemisel raja planeerimine väga oluline. Mina olen selles osas üsna laisk olnud – ainsaks abiliseks on Google Maps, kuhu olen pannud paika algus- ja lõpp-punkti ning siis teekonda veidi mudinud, et põhimaanteeid vältida. Seega see, mis täpsemalt ees ootab, on selgunud alles rajal.
Märkusena endale (ja ka teistele, kes soovivad mõnel järgmisel korral põgeneda) panen siiski kirja mõned punktid, mida võiks raja planeerimisel arvestada. Kuna arvesse läheb tulemus linnulennult, on üldiselt võimalikult sirge trajektoor parim valik. Aga:
- Võimaluse korral eelista asfalti kruusa- ja metsateedele. Sile tee on jalgadele palju mõnusam, eriti nii pika distantsi puhul
- Öine aeg proovi veeta kuskil normaasel teel (mitte metsas). On natuke hirmus, võivad tekkida luulud ja halva õnne korral võid ka mõne metsloomaga kokku sattuda.
- Kui teel olles tuleb idee, et kuskilt metsatukast võiks lõigata, siis see ei ole hea idee. Alati on lõikekoha lõpus mingi kuivenduskraav, kust normaalselt üle ei saa, nii et pead ujuma või suurema ringi tegema.
- Teele võiks jääda poode / tanklaid. Kogu varustust on halb kaasa tassida; hea oleks saada sooja sööki ja kohvi.
Viimasele punktile täienduseks – tegelikult on igati lubatud kasutada ka saateautot, kes saab kuivad riided või sooja burksi tuua. Ja see pole üldse paha mõte! Mina ei ole seda siiani kasutanud (sest noh, kui päriselt põgened, saab vaid iseendale loota), aga kuna Iris väitis veendunult, et tema enam põgeneda ei taha, siis ilmselt saab ta järgmine aasta saateauto olla. Nii et proovin ka selle variandi ära.
Mõne sõnaga ka varustusest; tegu ei ole muidugi absoluutse tõega, vaid minu enda arvamuse ja eelistustega. Üldiselt on muidugi vana tõde see, et mida vähem, seda parem – eeldades, et pead kogu tavaari endaga kaasas kandma. Samas, kui vesi saab otsa või külmud öösel surnuks on ka jama.
- Kohustusliku varustue hulka kuuluvad helkurvest, pealamp ja vilkuv punane tuli.
- Pealamp tasub võtta korralik – kerge ja piisavalt võimas. Minul on Petzl Actik Core ja olen väga rahul (patareisid sööb küll vb natuke kiiresti).
- Vilkuv tuli – pmst sobib ka jalgratta tagalamp, aga see kipub olema raske ja kobakas. Minul õnnetus leida Selverist mingi magnetiga väike ja kerge tuluke (umbes nagu https://www.autokaubad24.ee/et/tooted/vabaaja-matkakaubad-kodutehnika-matkatarbed/vilkuv-tuli-valge-voi-punane-varvus ) ja olen väga rahul.
- Jook. Jooma peab, see on selge. Kui palju, sõltub muidugi ilmast – ja kogemus näitab, et külmal ööl sunnid end pigem lonksama, kui et veest puudust tuleb. Siin ei olegi mingit kuldset teed – nii vähe, kui võimalik, aga nii palju kui vaja. Seekord oli meli kahepeale kaasas 0,5l pudelites 3 liitrit Värska vett ja 1 liiter Coca-Colat. Ca 2 liitrit vett/kohvi/Colat saime teepeal juurde. Ja umbes liiter-poolteist jäi üle ka.
- Söök. Kõige parem on muidugi, kui teepeal õnnestub saada sooja sööki. Kuna see aga alati võimalik pole, siis tuleb üht-teist kaasa tassida. Ja taaskord – öösel külmetades peab end sööma sundima; paremini lähevad tahked toidud, mis jäätiseks ei külmu. Meie valikusse kuulusid kartulisalat, võileivad, beebipüreed, vorstisnackid, batoonid ja šokolaad. Tactical Foodpack peaks ka hea valik olema, aga vajab valmistamiseks kuuma vett.
- Riided. Taaskord vana tõde – kihiline riietus on parim variant. Ja alati on öösel külmem, kui arvad. Mina pean oluliseks, et vahetusriietena on kaasas nö alumine kiht (sokid, aluspüksid, T-särk), lisaks veel müts, kindad ja sall/buff. Pealmine kiht kuivab üsna kiiresti. Vihmakeepe ma ei usalda – kui ikka korralikult sajab, saad ka selle ebamugava kilega märjaks. Vahetusriided oleks mõistlik pakkida täiendavasse kilekotti, et need ka siis kuivaks jääksid, kui ülejäänud kott läbi vettib.
- Telefon, akupank ja varupatareid taskulampidele, loomulikult.
Aga aitab üldisest lobast (millest, ma siiski loodan, on mulle või kellelegi teisele mõne järgmise Põgenemise planeerimisel kasu); lähme seekordse Põgenemise juurde. Ja vahemärkusena – kuna Põgenemised on (siiani) olnud ainuke kord aastas, kui ma Instagramis Storysid teen, on kõik fotod minu Insta sorydest pärit.
Kui nüüd päris aus olla, siis trennipõhi ei olnud selgi aastal kuigi tugev. Mina küll märtsi alguses jooksin täitsa tublisti (käisime Hispaanias puhkamas, seal oli mõnus ja soe joosta), aga viimased kaks nädalat polnud tosse kordagi jalga saanud.
Ja Iris oli just eelmine nädalavahetus raftiga Võhandu maratoni läbinud – eks sellestki polnud keha veel korralikult taastunud.
Aga meid see ei heidutanud!
Hommikul ärkasime umbes 8 paiku, sõime hommikust, viisime lapsed vanaema juurde ja istusime Paide bussile. Stardipaigas saime kätte oma trackerid ja numbrid ja medalid (sest lõppu ju keegi neid üle andma ei tule; igaüks põgeneb oma suunas).
Veidi ootamist ja saigi põgenema asuda.
Ilm oli ilus, päike paistis ja sooja oli ka parasjagu. Jooksmiskes lausa ideaalne, ma ütleks. Meie küll kõndisime, aga ka selleks sobis see nagu vill varba otsa.
Esimese söögipausi plaanisime teha juba Paides – rada sai paika nii, et enne Sakut ei olnud erilisi poode / bensukaid loota, nii et soe amps oli igati tervitatav. Paide piiril olev Olerex kostitas meid burgeri ja sooja võikuga.
Esimesed küme kilomeetrit läksid kui lennates; tundus, et koduni jõuaksime veel enne kukke ja koitu ja ka Suurupis päikesetõusu imetlemine paistis igati reaalne.
Millega me aga ei osanud arvestada, oli see, et oline sattunud kruusateele. Ja see ebatasane ja jalgadele üsna ebasõbralik teekate jäi meid saatma veel pikaks ajaks. Ma ausalt öeldes, ei mäleta, et kruusateed mind varem nii palju oleks häirinud, aga seekord sain neist tõesti üleküllastuse.
Siiski, esimese poolmaratoni täitudes oli nägu veel naerul (tõsi, just oli olnud ka esimene söögipaus)…
…ja ka 30km täitudes tundus elu veel ilusana.
Varsti pärast seda ootas meid ees kaks head asja, mida kumbagi kahjuks eriti pikaks ajaks ei jagunud. Sõime lõunat ja kruusatee asendus asfaltiga! Lõunapausi tegime Nutu-Virla tee ristil – ma lugesin esmalt Nutu-Virila; no on ikka nimi. Pea sama kiiresti kui lõppesid meie lõunavõileivad sai otsa ka sile tee. Esimese maratoni täitumist tähistasime taaskord kruusakal.
Viimased kilomeetrid olid olnud nii tuju kui ka tempo olnud pidevas languses. Jalad valutasid ja kui senini oli ikka midagi rääkida, hakkas maad võtma üha enam vaikust.
Jõudsime Habajasse ja nägime Habaja viinavabriku kutsuvat silti, mis lubas friikartuleid, kohvi ja sooja glögi. Siiski selgus, et süüa enam ei saa, glögi on otsas ja kohvi saab vaid suhkru ja kooreta. Aga lahkusime siiski ülimalt rahulolevatena – saime jalga puhata, sooja sisse (tänu nii soojale toale, kohvile kui ka sambucale (Itaalia suhkruga aniisiviinale)). Ja niivõrd ägedat baarmani pole tõesti ammu näinud! Kindlasti on Habaja viinavabrik koht, mida soovitame külastada.
Järgmised kümmekod kilomeetrit läksid tänu Habaja viinavabriku soojusele kui lennates; jätkus nii juttu kui ka jõudu. 50 km täitus asfaldil ja pimeduses; kell oli umbes 22:30.
Üha rohkem hakkas muret tegema ilm. Tegelikult lubas, et vihma sajab kella 21:00 kuni 09:00 – seega 12 tundi järjest. Õnneks ei olnud taevaluugid veel valla pääsenud; ka ilmateade oli armulikumaks muutunud, lubades vihma lõpetada kella kuue paiku.
Kella 23 paiku saabus siiski paratamatu – vihma hakkas sadama ja sadas vahetpidamata (küll kohati nõrgemalt) kuni kella nelja-viieni. Õnneks oli öö võrlemisi soe ja tuulevaikne, aga see pidev sadu oli ikkagi ääretult vastik ja niiskus tungis kõigist riidekihtidest läbi.
Kaasa ei aidanud ka see, et hea hulga ööst veetsime mingil metsateel – see muutus mudaseks ja pehmeks ning pidevalt pidi otsima kuiva mätast, et lompidest mööda minna. Abiks polnud seegi, et Irise pealamp oli pigem sümboolne ja teed see eriti valgustada ei suutnud.
Ühel hetkel sattusime täiesti üle ujutatud teelõigule, kust päris kuiva jalaga polnudki võimalik üle saada. See ei olnud aga veel midagi – mõned kilomeetrid hiljem märkasime väskeid karu jälgi. Iris kuulis vist ka karupoega – ei ole just kõige meeldivam aeg ja koht, kus viibida.
Samas ununes kogu jalgadesse kogunenud valu; järgmised kilomeetrid läbisime üsna hoogsalt ja valjuhäälselt lauldes. Õnneks jäi meil seekord karu kohtamata; muidu võiks järgnev pilt sama hästi ka meie Põgenemisest olla:
Varsti jõudsime kruusateele ja kuigi ka seda ääristasid metsad, tundus, et oht karu kohata on muutunud oluliselt väiksemaks. Peagi hakkas ka taevas hahetama ning vihm järele andma.
Umbes kella viie paiku sadu lakkas. Olime muidugi parajalt läbi vettinud. Veekindlad riided olid seljas küll, aga kuus tundi pidevat sadu tungib siiski igalt poolt läbi. Samas – enne starti lubas ilmateade, et sajab lausa 12 tundi järjest, nii et meil isegi vedas!
Ja pean ütlema, et ilma poolest oli see siiani kõige mugavam Põgenemisöö. Sadas küll, aga vähemalt ei olnud tuuline ega külm.
Kella poole kuue paiku jõudsime lõpuks asfaltkattega maanteele. Oi kuidas jalad rõõmustasid! Lootust andis juurde seegi, et viie kilomeetri pärast pidime jõudma Tõdva Alexelani – seal saaks korraks sooja tuppa ning sooja sööki ja sooja jooki!
Nii et jätkasime kõmpimist.
Lõpuks hakkas sinise lootusmajakana paistma ka Alexela tankla silt. Paistis küll, aga lähemale tulla ei tahtnud – need viimased kaks kilomeetrit sinna tundusid ilmatuma pikad.
Tanklani jõudsime kell 6:40 ja seal ootas meid ees järgmine ebameeldiv üllatus – uksed olid suletud. Õnneks ei olnud avamisaeg enam kaugel, kell 7:00 pidi meid sooja lubatama, nii et jäime ootama.
Selle 20 minutiga oleksime nii umbes pooleteist kilomeetri kaugusele jõudnud, aga tegelikult vajasime hädasti sooja ja turgutust.
Lõpuks siiski tankla uksed avanesid ning lasime kohvil ja kabanossil hea maitsta. Mõned kuivemad riided said ka selga – palju neid just polnud (rõskus oli ka kotti tunginud), aga minu vahetusmüts ja sall olid näiteks täitsa kuivad.
Olles end veidi turgutanud, asusime taas teele. Koduni oli jäänud veel 18 kilomeetrit ning aega umbes neli ja pool tundi. Peaks jõudma kenasti; ka kurnatud jalgadega! Plaani Suurupini minna olime juba maha matnud. Sinna kohale ei jõuaks nagunii ja see paar kilomeetrit rohkem või vähem ei tundunud eriti tähtsatena. Kodu sooja voodiga tundus palju ahvatlevam.
Õige pea täitus ka teine maraton.
Arvasime, et kruusateedega on selleks korraks kõik, aga ei – üks kolme ja poole kilomeetri pikkune lõik ootas veel ees. Ja uskuge mind, tulitavate taldadega ei ole see sugugi mõnus.
Päike oli juba ammu tõusnud, aga koos päikesega tõusis ka külm tuul. Ja noh, mis kasu sellest päikesestki, kui pilved teda varjama kippusid… Lõikavalt külm õnneks siiski ei olnud ja tuul kuivatas täitsa tublisti ka riideid ära.
Ükskord see neetud kruusatee lõppes ja jõudsime Sakku. Põgenemiseks oli aega jäänud veel umbes kaks ja pool tundi; selja taha olime jätnud 90 kilomeetrit.
Järgmised kaks ja pool kilomeetrit veetsime tuulisel Saku-Laagri maanteel. Ja kuigi kilomeetrite järgi oli minna veel üsna vähe, tundus teekond ikkagi ilmatumalt pikk. Olime juba ju tuttavas kandis ja teadsime, et ei ole see kodu nii lähedal midagi…
Hambad ristis vantsisime edasi.
Kõige otsemat teed kaudu koduni me siiski minna ei saanud – see oleks tähendanud liikumist mööda Pärnu maanteed, aga põhimaanteid on lubatud kasutada vaid ühe kilomeetri ulatuses.
Niisiis pidime maantee ületama (või tegelikult alatama, sest läksime hoopis tunnelist maantee alt läbi) ja väikese ringiga kodu poole lähenema.
Umbes pool tundi enne kella kukkumist (so 11:30 paiku) jõudsime koduni. Strava näitas läbitud teepikkuseks 98.8 km, nii et vantsisime väravast sisse ja tagaaeda. Nii saime ette ilusa ümmarguse 99km, millega ka oma Põgenemise lõpetatuks lugesime.
Jõud oli otsas, jalad (eriti jalatallad) valutasid ja villid andsid täiendavate varvaste mõõdu välja. Aga lõpuks õnnelikult kodus!
Linnulennult sai tulemuseks kirja 75,5km, mis andis meile üldarvestuses 21-22 koha.
Aga mis ma oskan kokkuvõtteks öelda… Kui Iris lubas, et tema enam ei Põgene, siiis mina olen kindel, et olen tuleval aastal jälle stardis. Mingi võlu sel enesepiinamisel on.
Muidugi oleks targem enne ka rohkem trenni teha ja võtta arvesse neid soovitusi, mida siin postituse alguses ka jagasin. Aga eks ma nad tegelikult selleks kirja paningi, et järgmine aasta üle lugeda ja meelde tuletada. :)
Ja nagu näha, saab ka kõndides täiesti arvestatava vahemaa läbida. Kuigi, ma pean ütlema, jalad pole mul kunagi varem nii valusad ja villis olnud. Jooksu-kõnni combo tundub ikkagi kõige parema lahendusena.
Näiteks ülesmäkke kõnnid, alla jooksed. Ja kogemusest võin öelda, et mida rohkem kilomeetreid selja taha jääb, seda väiksem peab tõus olema, et seda juba ülesmäkke minekuks lugeda. :)
Kes tahab täpsemalt uurida, siis Strava jooksu link ka: https://www.strava.com/activities/8981937668/overview
Põgenemiseni!