Aprillikuus sai loetud täitsa tublisti. Või noh, seda võib väita, kui võtta aluseks loetud raamatute arv. Neid sai läbi tervelt 7.
Tegu oli aga võrdlemisi õhukeste raamatutega, keskmiselt oli igaühes vaid 135 lehekülge. Nii et kui raamatuid kogunes märtsiga võrreldes tervelt nelja jagu enam, siis lehekülgi keerasin vaid 51 korda rohkem – kokku 944 lk.
Nii on ka statistika veidi vildakas: ühe raamatu lugemisele kulus veidi üle nelja päeva; päevas lugesin ca 30 lehekülge.
Tuleb tunnistada, et kuigi sekka sattus ka kaks tõelist pärli, oli raamatute üldine tase üsna keskpärane. Õnneks ei sattunud kätte ühtegi otseselt halba raamatut. Nagu ikka, oli lugemisvara üsna kirju. Läbi lugesin:
- kaks lasteraamatut (Boriss Nikolski “Lõbusad sõdurilood”, 1974 ja Karl Ristikivi “Semud. Sellid”, kogumikuna 1983)
- ühe sügava sisekaemuse (Luigi Pirandello “Üks, ei ühtki, tuhat tükki”, 1926)
- ühe ajarännu raamatu (Svatopluk Čech “Härra Brouceki uus epohhiloov reis, sedapuhku viieteistkümnendasse sajandisse”, 1888)
- ühe õuduka (Stephen King “Misery”, 1987)
- ühe elu-olu kirjelduse 1935. aasta Itaaliast (Haa! Tegelikult ei saa ma siiani aru, mida ma päriselt lugesin) (Federico Fellini, Tonino Guerra “Amarcord”, 1973)
- ühe Eesti mereloo (Herman Sergo “Kodusadam”, 1982)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Nagu ma juba ütlesin, sattus loetu sekka kaks pärli – nii et toon kolme lemmiku asemel seegi kord välja vaid kaks. Aga huvitava kõrvalpõikena – kas teadsid, et Karl Ristikivi sünninimi oli Karp Ristikivi? Nagu… Kes paneks oma lapsele nimeks Karp? Aga karp karbiks, minu kaks lemmikut:
Stephen King – “Misery” (1987) (Goodreadsis)
Õuduskirjanduse meistri meisterlik teos. Ma arvan, et üks parimaid Kingi raamatuid, mida ma lugenud olen. Kui mitte isegi kõige parem.
Federico Fellini, Tonino Guerra – “Amarcord” (1973) (Goodreadsis)
Raamat, mis põhineb Fellini samanimelisel filmil. Raamat, mis oli nii haige, aga samas kaashaarav, et minus tekkis küll tõsine tahtmine ka film ära vaadata. Luges oli selline pidev “WTF” tunne…
Üks stiilinäide ka raamatust:
Läbi väikese ukse talli tagaseinas on näha tibudega kana mööda minemas. Bobo kutsub venda.
“Tule. Situme siia ja pühime siis tibudega perset.”