Maikuu oli üks ütlemata tubli lugemiskuu. Mine tea, kas on asi kevadises uues jõus või milles, aga ka eelmisel aastal sai enim loetud just mais.
Raamatuid kogunes sedapuhku sama palju – tervelt 11. Lehekülgi aga mõnevõrra vähem – 1927 (eelmisel aastal 2257). Keskmiseks raamatu paksuseks teeb see üsna tubli 175 lk, aga tegelikult sattus sekka ikka üsna õhukesi lastekaid ka.
Numbritele otsa vaadates saame teada, et ühe raamatu lugemiseks kulus veidi alla kolme päeva; päevas lugesin ca 62 lehekülge.
Nagu ikka, oli raamatuid seinast seina, seda nii taseme (meeldivuse) kui ka žanrite poolest. Läbi lugesin:
- neli lasteraamatut (Eno Raud “Sõjakirves on välja kaevatud”, 1959; Leida Tigane “Jutte lastele”, 1955; Igor Nossov “Totu Kivilinnas”, 2008 ja Pavel Bazhov “Päikesekivi”, 1939)
- ühe eluloolise mälestusteraamatu (Hermynia zur Mühlen “Lõpp ja algus”, 1929)
- ühe suurepärase, elujaatava olmepildikeste kogumiku (Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”, 2018)
- ühe õuduka (Stephen King “Raamatukogupolitseinik”, 1990)
- ühe ulmeka (või ulmekogumiku?) (Stanisław Lem “Ijon Tichy mälestused”, 1961)
- ühe novellikogumiku (“Eesti novell 2019”, 2019)
- ühe seiklusromaani (Vakhtang Ananyan “Pantrikuru vangid”, 1955)
- ühe õuduskogumiku (Henry S. Whitehead “Lääne-India valgus”, kogumikuna 2014)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kuigi loetud sai võrdlemisi rohkelt, ei olegi kolme lemmikut seekord väga raske välja tuua. Ja sedapuhku siis erandlikult ka paremusjärjestuses – kõige lemmikum esimesena.
TOP kolmest jäi napilt välja “Totu Kivilinnas” – positiivne üllatus, kuna tegu on järjega, mille autoriks ei ole Nikolai Nossov, vaid tema lapselaps Igor.
Aga kolm parimat:
Veronika Kivisilla – “Kuni armastus peale tuleb” (2018) (Goodreadsis)
Ma arvan, et see on üks ilusamaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen. Kui isegi mitte kõige ilusam.
Elujaatavad olmepildid ja -hetked – midagi just sellist on eestlastel (aga ilmselt ka teistel) praegu väga vaja.
Suurepärane!
Stanisław Lem – “Ijon Tichy mälestused” (1961) (Goodreadsis)
Neli kohtumist geniaalsete (või sõgedate) leiutajatega, kes kõik mängivad suuremal või vähemal määral jumalat. Tasemel nii sisu kui ka tõlke poolest.
Vakhtang Ananyan – “Pantrikuru vangid” (1955) (Goodreadsis)
Seikluslik ja põnev lugu viiest Armeenia pioneerist, kes satuvad Ararati orus lumevangi ning peavad seal vaid endale lootes hakkama saama.