Septembrikuus sai loetud taaskord üsna palju. Vähemalt lehekülgede mõistes – neid kogunes kuue raamatu peale 1825. Kusjuures üle tuhande lehekülje võtsid enda alla kaks “tellist”; ülejäänud neli raamatut olid oluliselt õhemad.
Arvutame. Päevas lugesin ca 61 lehekülge ning ühe raamatu lugemiseks kulus viis päeva.
Nagu ikka oli raamatuid seinast seina. Sedapuhku ka ajalises mastaabis – vanimat ja uusimat raamatut lahutab 650 aastat! Läbi lugesin:
- ühe luulekogu (Artur Alliksaar “Päikesepillaja”, 1999)
- kaks lasteraamatut (Eno Raud “Roostevaba mõõk”, 1957 ja Aino Pervik “Kallis härra Q”, 1992)
- Ühe mälestusraamatu ametioskustest (Stephen King “Kirjutamisest”, 2000)
- Ühe autobiograafilise mälestusraamatu (Karl Bjarnhof “Tähed kahvatuvad”, 1956)
- Ühe maailmaklassikasse kuuluva novellikogu (Giovanni Boccaccio “Dekameron”, 1349)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Nagu tavaks, toon välja ka oma kolm lemmikut / lugemissoovitust. Sedapuhku on seda üsna lihtne teha – just kolm raamatut sai mult ka Goodreadsis maksimumpunktid. Trummipõrin ja fanfaarid, minu septembrikuine lugemissoovitus:
Artur Alliksaar “Päikesepillaja” (1999) (Goodreadsis)
Tavaliselt soovitan luuleraamatuid lugeda aeglaselt, üks luuletus korraga. Ka settimiseks peab jääma aega ja ruumi.
Alliksaare puhul soovitaksin veelgi rahulikumalt võtta – näiteks üks rida korraga. Tihti kipub üks rida kandma rohkem mõtteid, kui luuletus tervikuna.
Kui Alliksaarel oleks Twitter (okei, X) olnud, oleks ta seal säranud.
Karl Bjarnhof “Tähed kahvatuvad” (1956) (Goodreadsis)
See raamat on minuga lapsepõlvest alates kaasa käinud ja olen teda korduvalt üle lugenud. Minu jaoks väga eriline teos; ilmselt näitas mulle midagi uut nii elu kui ka kirjanduse kohta.
Giovanni Boccaccio “Dekameron” (1349) (Goodreadsis)
Novell tähendas algselt uudist. Sellest lähtudes – 650 aastat vanad “uudised” peaks ju juba ammu ajast ja arust olema! Aga ei; aktuaalne ja lõbus lugemine tänaselgi päeval. Õigusega sajandite tuleproovile vastu pidanud teos.